Eetris on WPW-saaga kolmas ja (loodetavasti) viimane episood, "Kas siis lõpuks midagi muutus ka?"

Esimest episoodi, "Imelik EKG", saab lugeda siit. Teist episoodi, "Mida see kardioloogiakliinik ka teab", aga siit.

Niisiis, teine episood lõppes sellega, et ma pidin pool aastat ootama, enne kui saan minna verd andma. Mullu sügisel läksingi siis uuesti perearsti juurde, aga sealt anti lühike vastus - oota pool aastat veel. Et saab opist terve aasta mööda, siis uurime-vaatame.

Nii, sai siis aasta mööda ja kunagi juuni alguses läksin uuesti perearsti juurde. Tehti järjekordne EKG. Perearst kirjutas samal ajal tõendit, et jah, Indrek Haav võib verd andmas käia. Aga niipea kui EKG talle kätte toodi, lendas tõend sahtlisse peitu ja mulle öeldi, et ma ei lähe mitte verd andma, vaid rütmoloogi juurde.

See sai tehtud siis eile - istusin jälle samas kabinetis ja rääkisin sama arstiga, nagu veidi rohkem kui aasta tagasi. Ning selgusid järgmised faktid:
1) ma olen asümptomaatiline, ning SVT paroksüsme ei ole olnud.
2) ablatsioonil kasutati tavapärasest väiksemat energiat, ning ehkki lisajuhtivus sai blokeeritud, taastekkis see veidi aega hiljem.
3) kordusprotseduuri risk olevat võrdne rütmihäirete riskiga, seega jäetakse patsient (see olen siis mina) jälgimisele.
4) mis minu enda jaoks kõige olulisem, ma võin minna verd andma.

Ausalt, kogu see asi tundub mulle võrdlemisi naeruväärne. Ma saan aru küll, et potentsiaalselt eluohtlik asi see sündroom, aga ma ise tunnen ennast täiesti normaalselt. Kõik, mis ma kogu sellest asjast sain, oli kuu aega lonkamist, aasta aega veredoonorluse keeldu, ning külge patsiendi sildi. Ma tõesti tahaks osata hinnata perearsti ja kardioloogiakliiniku tööd, aga kole raske on, kui endal nagu mitte midagi viga ei ole.