Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas umbes nädal aega tagasi otsustas mu eelmine sülesõber pildi lõplikult tasku panna. Nimelt hakkas ta selle aasta alguse poole aeg-ajalt spontaanselt restarte tegema. HP foorumites tuhnides leidsin, et ka paljudel teistel sama mudeli omanikel esineb sarnaseid probleeme, põhjuseks tõenäoliselt jahutussüsteemi kehv disain, mis lubab protsessoril üle kuumeneda. Nüüd veidi aega tagasi lasi HP välja BIOS-i uuenduse, mis pidi vähemalt osaliselt seda probleemi leevendama. Otsustasin ka siis proovida, kuid uuenduse käigus tegi masin jälle restardi, ning peale seda enam pilti ette ei võtnud. Lühidalt on ta hetkel täiesti kasutu, kuna katkise BIOS-ita ei lähe ta käima, ning parandamiseks oleks vaja BIOS-i kiip ümber programmeerida, milleks mul puuduvad hetkel nii teadmised kui vahendid.
Igatahes, kuna arvuti on mul igapäevane töövahend ning ilma selleta ei saa, ei jäänud muud üle kui uus hankida. Ajutise lahendusena sain küll Kai arvutit kasutada (kõik töövahendid on mul välisel kõvakettal virtuaalmasinas, mistõttu saaks tegelikult tööd teha praktiliselt igas arvutis, kus on olemas MS Virtual PC).
Igatahes, pärast kõigi Tartus esindatud sülearvuteid müüvate poodide läbi kammimist sai välja valitud Lenovo ThinkPad SL400. Erinevatel põhjustel said kõrvale jäetud üks Microlinki masin ning kaks vist hetkel populaarseimat mudelit - Dell Studio 15 ja HP Pavilion dv5.
Näitajatest
Protsessor: Intel Core 2 Duo T5670 (1.8GHz, 2MB L2 cache)
RAM: 4GB DDR2 667MHz
Ekraan: 14.1" WXGA (1280x800)
Kõvaketas: 320GB 5400rpm
Videokaart: nVidia GeForce 9300M GS (256MB GDDR3)
OS: Windows Vista Home Premium 32-bit
Lisaks Bluetooth, sõrmejäljelugeja, webcam, 4xUSB, Firewire, HDMI, DVD-kirjutaja, kuulus punane "kliitor" keset klaviatuuri (ametliku nimega TrackPoint), jne.
Head
Esimese asjana klaviatuur, mille kvaliteedi poolest ThinkPad-id on pea legendaarsed. Korralik klaviatuur oli üks põhilisi kriteeriume, kuna ma kasutan seda vähemalt 5-6 tundi päevas, ning antud mudel näitab, et reputatsioon on põhjusega välja teenitud. Klahvid on suured ja mugavad ning trükkimine läheb kui linnutiivul. Kui pisiasjade kallal norida, siis klaviatuur ei ole päris sama hea, kui HP äriklassi masinatel. Mu 6715b-l on klahvid veidi madalamad ja konkreetsema käiguga, mistõttu ThinkPad-il trükkides on vaja veidi rohkem jõudu. Alguses kippusin mõndasid klahve liiga vähe vajutama, kuid nüüd hakkan sellega vaikselt harjuma. Samuti on osad klahvid harjumatus kohas (näiteks Fn ja Ctrl on ära vahetatud, ning Page Up ja Page Down on nooleklahvide juures, nii et on väga lihtne neile kogemata pihta minna). Samas on ThinkPad-il olemas kolmnurksulgude ( < ja > ) klahv, mis mulle kui programmeerimisega tegelevale inimesele on äärmiselt oluline.
Klaviatuuri juures võiks veel mainida, et arvutil on põhja all väike ava, mille kaudu klaviatuurile kallatud vedelik ilusti ära voolab, selmet klaviatuur üle ujutada ja arvuti sisse nõrguda. Pole veel olnud juhust seda katsetada, kuid hea on teada, et ka selliste pisiasjade peale on mõeldud.
Touchpad on väga hea tunnetusega. Näiteks HP Pavilionide puhul häiris mind väga, et touchpad (nagu ka pea kogu ülejäänud korpus) oli kole läikiva ja kleepuva viimistlusega, mistõttu vähegi higisema sõrmega oli võimatu seda normaalselt kasutada.
Nagu eespool mainitud, on SL400-l lisaks touchpad-ile ka klassikaline TrackPoint, ehk kliitor. Kes seda pikemalt kasutanud on, räägivad, et see on oluliselt mugavam kui touchpad. Minu seni piiratud kogemus näitab, et touchpad on täpsem, kuid trackpoint on kiirem ja mugavam, eriti kuna ei pea kätt klaviatuuri kohalt ära liigutama. Igatahes üritan mõlemat võrdselt kasutada, et siis endale mugavam variant leida.
Välimus on meeldivalt lakooniline, nagu äriklassi masinatel ikka. Mulle ei meeldi arvutid, mis on nii blingi täis topitud ja läikima löödud, kui vähegi võimalik. Ka kleepsusid on ainult kolm (Windows Vista, Intel Cetrino ja nVidia logod), ning need on üsna pisikesed.
Korpus on hea tugev ning erinevalt enamikest muudest proovitud arvutitest ei nagise ja paindu see igalt poolt, kui vähegi survet avaldada. Samuti avaneb ekraan üles, mitte servaga korpuse taha (nagu nt. Apple'i läpakatel), mis võimaldab ekraani palju suurema nurga all avada.
Arvuti on ka üllatavalt vaikne, mis räägib efektiivsest jahutussüsteemist (väga oluline, pidades silmas mu eelmisele läpakale saatuslikuks saanud probleemi).
Graafikakaart kasutab eraldi videomälu (GDDR3), mitte ei jaga arvuti enda mälu nagu integreeritud kaardid. Esialgsed muljed paaris mängus, mida ma proovinud olen, on paljutõotavad. Kehv jõudlus mängudes on mind mu eelmiste läpakate juures omajagu häirinud.
Vead
Ekraan. See nimelt läigib. Ma eelistan matte ekraane, kuna neid on actually võimalik päikesevalguse käes kasutada. Läikiv ekraan muutub väljas põhimõtteliselt peegliks, isegi kui heledus maksimumi keerata. Selletõttu plaanin ehk kunagi tulevikus ekraani välja vahetada.
Lisaks ekraanile läigib ka kaas, mis juba peale vähem kui nädalast kasutamist näeb välja kui kriminalisti unistuste tööpõld.
Need kaks ongi ainsad suuremad vead. Lisaks on veel käputäis pisemaid, millest enamik tulevad sellest, et SL-seeria on mõnes mõttes kompromiss äri- ning kodukasutaja vajaduste vahel. Nimelt on puudu TPM turvakiip, arvutit ei saa ühendada dokiga, ei saa lisada välist lisaakut, puuduvad ekraani kinnitusklambrid (ekraan püsib kinni ainult hingede jõul).
Protsessor ei toeta Intel VT tehnoloogiat, mis lühidalt öeldes lubab virtuaalmasinatel suhelda otse arvuti protsessoriga. See on minu jaoks üsna oluline, et virtuaalmasinas normaalselt tööd teha. Mu eelmise läpaka AMD protsessor toetas seda (õigemini analoogset AMD-V tehnoloogiat), ning ThinkPad-il jooksevad virtuaalmasinad tuntavalt aeglasemalt. Seda silmas pidades on mul ka plaan kunagi tulevikus protsessor välja vahetada, näiteks T9300 vastu, mis lisaks Intel VT toele on ka uuema arhitektuuriga ning tänu sellele energiasäästlikum.
Veidi võiks norida ka mõõtmete kallal, mis 14.1-tollise läpaka kohta on veidi suured. Kõrgema klassi mudelid (nt. T400, mis on samuti 14.1" ekraaniga) on omajagu õhemad ja kergemad.
Ja see olekski enam-vähem kõik. Eks aeg näitab, kuidas see arvuti vastu peab. Minu jaoks on mitmes mõttes tegu platvormivahetusega (HP -> Lenovo, AMD -> Intel, ATI -> nVidia), ning kui see vastab mu ootustele, siis on ka järgmine arvuti ehk ThinkPad. Kui ei, siis lähen kas tagasi HP äriklassi peale, või proovin Delli Precision või Latitude masinaid.
Operatsioonisüsteemiks on hetkel, nagu mainitud, Windows Vista Home Premium (mitte Business, nagu äriklassi masinatel tavaliselt). Praegune plaan on kasutada Vistat, kuni tuleb välja Windows 7 Release Candidate, ning siis see installida. Ilmselt lähen siis ka 64-bitise variandi peale, et kogu olemasolevat mälu ära kasutada. Ma võiks küll juba praegu installida Windows 7 mingi hetkel kättesaadava versiooni, aga siis tuleks peale RC ilmumist uuesti tühjalt lehelt alustada, mida ma eriti ei viitsi. Pealegi annab ootamine mulle võimaluse seni Lenovo kaasapandud utiliite testida ja otsustada, millist neist mul tegelikult üldse vaja läheb.
Lisaks on plaanis installida teine hiljuti välja tulnud OS - Ubuntu 9.04. Ma nimelt üritan end iga aasta-paari tagant Linuxi-maailmas toimuvaga kurssi viia ning vaadata, kas nad hakkavad desktopil Windowsile järgi jõudma või ei. Lisaks saab Ubuntut kasutada hädaolukorras, kui Windows mingil põhjusel ei käivitu.
Tegelikult on mu pea tänu sellele intensiivsele arvutiotsimisele ja sellega kaasnenud uurimistööle veel täis erinevaid arvutiteemalisi mõtteid, millest mõned panen ehk tulevikus ka siia kirja. Seniks aga, peace out.
