Seoses kevade tulekuga oli mul tahtmine oma muusikariiulit täiendada. Seadsingi sammud Kaubamaja muusikapoodi, kus jäi silma Red Hot Chili Peppersi "Greatest Hits".

"Ahhaa," mõtlesin mina, "just see, mida vaja." Ostsin plaadi ära ja tulin sellega koju, plaanides kõigepealt läbi kuulata ja siis lood arvutisse tõmmata. Aga võta näpust, plaati arvutisse pannes pakuti mulle hoopis mingi mp3-mängija installimist. Misjaoks, kui mul juba Winamp olemas on? Keeldusin sellest ja vaatasin ringi, et kas saab kuskilt niisama ka seda muusikat kuulata. Aga ei saanud. Tuli väja, et tegu oli CDS200 nimelise copy protection süsteemiga, mis muuhulgas hõlmab ka plaadi pehmelt öeldes lõhkumist. Justnimelt lõhkumist, sest igasuguste vigade tõttu ta ei vasta ametlikule CD standardile, ning Philips ei luba ka CD logo sellisele plaadile panna. Arvutis saaks seda kuulata ainult spetsiaalse programmi vahendusel ning kadudega formaadis, aga pärast Sony rootkit'i skandaali ma midagi sellist endale installima ei hakka.

Tööarvutis sain peale pikka mässamist sellise programmiga nagu Exact Audio Copy plaadi pealt lood kätte ja MP3 formaati, aga ega see kvaliteet ka väga kiita ei olnud, prõksumist ja klõbinat oli pea igas loos.

Kuna plaat oli seega kasutuskõlbmatu, viisin täna ta poodi tagasi. Müüja oli üllatavalt vastutulelik ja isegi nõustus, et igasugu koopiavastased süsteemid on saatanast. Kuna plaadist igal juhul asja ei saanud, sain ma lõpuks oma raha tagasi. Mõtlesin küll mingi muu plaadi asemele võtta, aga ei hakanud riskima.

Legaalsusel on hind, nagu näib.

Muuseas, minu enda katsetusi muusikavallas saab kuulata siit lehelt, täiesti tasuta ja ilma igasuguse koopiakaitseta.