Postimees online-s ilmus täna südaöösel artikkel selle kohta, et ISP-d (internetiteenuse pakkujad) peavad hakkama oma klientide võrguliikluse kohta infot säilitama. Asja eesmärk on siis kohalike filme, muusikat ja muud head-paremat piraativate tegelaste elu ohtlikumaks teha ja loodetavasti mõni usinam neist ka trellide taha pista, või vähemalt priske trahv väänata.
Nagu igasuguse netiportaaliga ikka, on artikli kõige huvitavamaks osaks kommentaarid. Sedakorda leidsin nende hulgast päris mitu pärlit, millest mõned väärivad ka eraldi välja toomist.
Näiteks tegelane nimega "Mikat" kirjutab:
Ei, aga tõsiselt? Miks peavad tavalised Eesti inimesed raiskama raha Microsofti, Adobe, Dreamworksi, Rockstar jms firmade toodetele, filmidele või mängudele, et anda oma viimased sendid ära, et Bill Gates-i sugused rikkurid ja firmade omanikud veelgi raha juurde saaksid?
Nad võiksid ise oma 40 miljardi eest mulle need Windowsid ära osta.
Tüüpiline suhtumine stiilis "kõik rikkad on pahad". Bill Gatesi vihata ja avalikult maha teha on populaarne, hoolimata sellest, et tegu on maailma ühe heldeima filantroobiga. 2007 aasta seisuga on Bill ja Melinda Gates annetanud erinevatele heategevustele üle 28 miljardi dollari. Las ma teisendan selle Eesti kroonidesse ja kirjutan numbritega lahti: 337 377 851 000 krooni. See on 3,5 korda suurem, kui Eesti Vabariigi mulluse aasta eelarve.
Samuti, miks mitte nimeliselt välja tuua Shantanu Narayenit, Stacey Sniderit või Terry Donovani? Kes need on, küsite? Vastavalt Adobe, Dreamworksi ja Rockstari tegevjuhid. Või miks mitte neada maapõhja teisi Microsofti aktsionäre, kes ju samuti firma majandusedu pealt prisket rulli teenivad? Ei, see ei huvita kedagi. Aga kõik teavad, mida Bill Gates oma rahaga peaks peale hakkama – vaesele Eesti rahvale tasuta Windowsi litsentse jagama.
Teine kasutaja, "00", kirjutab:
see internetipiraatlus on üldse üks imelik asi. kui ostan poest cd plaadi ning saadan seal peal olevaid laule oma sõpradele, on see piraatlus. kui ostan poest šokolaadi ja jagan seda oma sõpradega siis kas see on šokolaadipiraatlus?
Antud kodanik pole ilmselgelt aru saanud erinevusest toote ja teose vahel. CD-plaati saab digitaalselt reprodutseerida, šokolaadi aga mitte. Kui sa annad tüki šokolaadist sõbrale, siis sulle jääb selle võrra vähem. Kui sa annad plaadist tehtud koopia sõbrale, siis on nii sul kui sõbral terve plaat, st. kokku kaks eksemplari, tootja on saanud aga raha ühe eksemplari eest.
Muuseas, ma ei ürita siinkohal vaielda teemal, kas muusikaplaatide hinnad Eestis või mujal on õigustatud või kas muusika eest raha küsimine on üldse eetiline. Ma lihtsalt näitan, et antud analoogia (muusika ja šokolaad) ei pea vett.
Siis on kodanikult "hhhhh" selline vaimuvälgatus:
pirate bay kodulehel on näiteks kirjas, et sealt tõmbamine pole keelatud, lehe haldajad pole ka selle pärast kinni läinud, nii, et põhimõtteliselt on pirate bay'st tõmbamine seaduslik, kuna antud lehekülg on selleks loa andnud, vms?
Muidugi pole sealt tõmbamine keelatud. TPB ja teised bittorrenti tracker-id pakuvad sulle ainult infot selle kohta, milliste teiste kasutajate arvutites mingid failid asuvad. Mida sa selle infoga peale hakkad (tõmbad neid faile või mitte), on su oma asi. Kas need failid on üldse legaalsed (st. kas kasutajatel on õigus neid faile jagada) pole ka TPB asi.
Üldiselt soovitaks hhhhh-taolistel inimestel arvutist üldse eemale hoida. 21. sajandil pole ignorantsus enam õnnistus, ning sellele lootma jäädes võib väga valusalt kõrvetada saada. Eriti võiks tähelepanu pöörata ka artiklis mainitud asjaolule, et nii alla- kui üleslaadimine on autoriõiguste rikkumine. Liiga tihti üritatakse end välja vabandada jutuga, et "a tõmmata ju võib". Isegi kui võiks, siis bittorrentist alla tõmmates sa ka automaatselt jagad faile. Seega piraat oled igal juhul.
(Jah, ma tean, et läbi bittorrenti saab jagada ning ka jagatakse legaalseid materjale. Samas ma miskipärast kahtlen, et selline materjal moodustaks kogu torrentiliiklusest mingi märkimisväärsegi osa.)
Siis on veel kommentaar tegelaselt nimega "umbes täpselt sama":
Kui sõber laenab mulle plaadi ja ma teen endale koopia, olen automaatselt kriminaal. Mnjah, pole midagi öelda, ärapööramine kuubis
Ärapööramine? Aga kes andis sulle loa koopiat teha? Plaadi peal on ju sõna-sõnalt kirjas, et igasugune reprodutseerimine on keelatud. Need on selle plaadi kasutustingimused, ja plaadi omanik on plaati ostes andnud mõista, et ta on nende tingimustega nõus. Kui ta nüüd laenab plaadi sulle ja sa teed sellest koopia, olete mõlemad sõbraga rikkunud plaadi kasutustingimusi. Nii lihtne ongi.
Lõpetuseks üks pikem kommentaar kasutajalt "TY" (kahes osas):
veel - Eesti põhiseadus peatükk 2 § 39 ütleb : " Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule"
Ehk siis ainus, kes saab otsustada, kas tema teos on p2p vahendusel kättesaadav, on autor ise või siis autori ametlik esindaja (produtsent).
Nii mõnigi tuntud artist on välja ütelnud, et neil on hea meel, kui tuntakse huvi ka nende vanade lugude suhtes ja neid netist otsitakse. Plaatidena pole neid enam ammu saada ning albumi taas müükipaiskamine on mõttetu.
Kõige paremini näiteas oma suhtumist välja minu arvates Pet Shop Boys, kes ütles, et neid ei häiri, kui nende lugusid netist laetakse või kui kusagil on piraatplaadid müügil. Nemad saavad oma põhitulu esinemistelt ning plaadimüügist jõuab artistini nii väike summa, et see jääb märkamatuks. Neil on vaid hea meel, et nende muusika inimesi huvitab ja et selle järele on nõudlus.
Tõsi, loomingu õigused kuuluvad autorile. Aga loomingust tehtud salvestise õigused kuuluvad plaadifirmale (see on sätestatud artisti ja plaadifirma vahelises lepingus). Ehk teisisõnu – lugu kuulub artistile, loost tehtud plaat aga plaadifirmale. Seetõttu pole ka artistil õigust kobiseda, kui plaadifirma Youtube'st videod maha korjab. Kui artist tahab oma loomingut tasuta jagada, lindistagu magamistoas või garaažis ja pangu see netti üles – keegi ei tule ütlema ega näpuga näitama.
See võib veidi hoolimatult kõlada, aga kahjuks jätavad paljud inimesed tähelepanuta fakti, et ka plaadifirma on plaadi salvestamisse, tootmisesse ja levitamisesse aega ja ressursse investeerinud. Ka helirežissöörid, produtsendid, stuudiotehnikud jne on inimesed, ja ka neil on vaja süüa ja üüri maksta.
Veel ütleb Eesti põhiseadus järgmist:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda
§ 42. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.
§ 43. Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.
Ehk siis - mitte ühtegi minu telefonikõne, mobiilikõne ega ka internetist tehtud kõne, faililiigutamist vms, EI TOHI PEALT KUULATA ega ka nende kohta ANDMEID TALLETADA !
Seda võib teha vaid üksikindiviidi puhul, kui selleks on piisav alus ja kohtulik luba (näiteks raske kuriteo puhul).
Kuna Eesti põhiseadus ülteb ka järgmist :
§ 11. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega,
selgub, et selline autorikaitse tegevus (internetiliikluse "pealtkuulamine" ja selle kohta andmete talletamine) ON VASTUOLUS EESTI PÕHISEADUSEGA !
Tegelikult põhiseaduse 26. paragrahv jätkub järgmiselt: "muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks."
Ning § 43 jätkub nii: "Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras."
Ehk siis, kui sind kahtlustatakse autoriõiguste rikkumises ning selle kohta on algatatud kriminaalmenetlus, võib ka su internetiliiklust pealt kuulata ja su arvutikasti laborisse analüüsimiseks viia. Põhiseadus ei ole selline asi, mida võib ka poole silmaga lugeda ning paragrahvidest ebameeldivad osad välja jätta.
Vist võiks ka veel mainida, et ma isiklikult ei toeta seda järjest karmimaks muutuvad tsirkust piraatluse ümber. Sellele kuluvad ressursid võiks investeerida hoopis sellesse, et ka meil Maarjamaal oleks lihtsam neti kaudu legaalselt silma- ja kõrvanuuma soetada. Tänapäeva inimene tahab oma meelelahutust saada kiiresti ja odavalt, Eestis see aga kahjuks võimalik ei ole. Ja "õiguste kaitsjatel" on kaks varianti – jätkata kilplase kombel järjest karmimate, kuid siiski tulutute meetmetega piraatluse tõkestamist, või üritada luua olukord, kus inimestel poleks põhjust netist illegaalset kraami tirida. Piraatlus kaob ära ainult siis, kui selle järgi puudub vajadus. Vastupidise teeseklemine ja rinnale tagudes inimeste represseerimine on põhimõtteliselt iseendale jalga tulistamine.
Kuni selles osas midagi paremuse suunas muutub, on vähemalt amüsantne jälgida, kuidas netikommentaatorid äksi täis lähevad ning vahtu pritsides oma ignorantsust demonstreerivad.