Ainult Windows 7 kasutajatele: Mis programmid sul superbar'ile kleebitud on?

Mul on:

• Windows Explorer
• Winamp
• Internet Explorer 8
• Windows Live Mail (beta)
• Windows Live Writer (beta)
• MetroTwit
• Calculator
• Microsoft Virtual PC 2007
• VLC media player
• Paint.NET
• Visual Studio 2010
• Word 2010 (beta)
• Excel 2010 (beta)
• FlashFXP
• μTorrent

Mul on uus hobi (kui seda selleks nimetada võib) - kui õhtul/öösel on igav olla, võtan Wikipedias suvalise artikli ette, hakkan lugema ning lugemise käigus jõuan sealt uute artikliteni. Nii võib tegelikult tunde viita. Täna ma alustasin googolplexiga, jõudsin sealt hulgateooria ja transfiniitsete numbriteni. Sealt edasi tulid lõpmatus, lõpmatu hulk pärdikuid ja lõpuks Richard Dawkins oma selektiivse pärdikuga "Weasel program" nimelises eksperimendis. Ja koodipärdik nagu ma ise olen, võtsin huvi pärast kätte ja kirjutasin Dawkinsi algoritmile vastava programmi. Platvormiks sai valitud Windows PowerShell, puhtast huvist sellega rohkem tutvust teha. Koodi saab vaadata siit.

Peace out!

Veidi jätkuks mu eelmistele kirjatükkidele Microsofti otsingumootori kohta, mis on veelgi paremaks läinud.

Esiteks tunneb Bing nüüd aritmeetikat ja oskab ka ühikuid teisendada. Vaja 36 kraadi Celsiust teisendada Fahrenheiti süsteemi? Pole probleemi. Loodetavasti tuleb varsti ka rahaühikute teisendamine - see on hetkel veel viimane asi, mille jaoks ma Google'i otsingumootorit vajan.

Teiseks on pisikesi, aga kasulikke uuendusi lisatud piltide otsingule. Näiteks funktsioon "Find similar images", mis, nagu nimigi vihjab, leiab antud pildiga sarnaseid pilte. Konkreetne näide: otsin albumile kaanepilti. Trükin sisse artisti ja albumi nime, tulemuses on kaanepildiga segamini terve ports muid pilte, mis mind hetkel üldse ei huvita. Selmet kogu sellest visuaalsest mürast läbi tuhnida, valin lihtsalt ühe sobiva kaanepildi, klõpsan selle alla ilmuval lingil "Show similar images" ning voilà! ekraan on täis ainult mulle vajalikke kaanepilte. Nüüd jääb üle ainult valida kõige kenam variant.

Kusjuures kui mingil pildil klõpsata, et seda suuremalt näha, ning siis tulemuste nimekirja tagasi minna, näidatakse seda viimati külastatud pilti tumeda piiriga, ning teisi juba vaadatud pilte veidi heledama piiriga. Nii on väga lihtne vahet teha, millised pildid on juba üle vaadatud. Eriti kasulik juhul, kui terve leht on identseid pilte täis.

Kui ma soovin pigem valida resolutsiooni järgi, siis selleks on iga pildi all teine link "Find more sizes", mis samuti näitab sarnaseid pilte, kuid kuvab nad tabelina, koos resolutsiooni (px), suuruse (kB) ning formaadiga (JPG, GIF, PNG jne). Hiirega üle mingi rea liikudes näeb ka väikest eelvaadet, olemaks kindel, et tegu on õige pildiga.

Ja nii lihtne see ongi. Bingigem terviseks!

Tegin huvipärast väikest statistikat - käisin oma blogrolli läbi ja vaatasin, milliseid blogimootoreid kasutatakse. Tulemused olid järgmised:

Ülekaalukalt juhib WordPress, millest omakorda umbes kaks kolmandikku asuvad Wordpressi enda serveris ning ülejäänusid hostivad blogipidajad ise. Järgnevad Blogger ja Community Server, millest esimene on endiselt üsna populaarne hobiblogijate¹ ning teine suuremate portaalide (nt. MSDN Blogs) hulgas.

Väikesteks tegijateks osutusid Drupal, BlogEngine.NET (mu enda blog), MovableType, Windows Live Spaces ning LiveJournal. Kokku oli blogisid 33.

Peace out.

¹ See termin on mõeldud eristamaks blogijaid, kes kirjutavad enda lõbuks, vastandina elukutselistele veebikirjanikele.

Natuke itijuttu veel. Ivoeeskujul otsustasin proovida ära Microsoft Zune-i. Mitte siis MP3-mängija enda (seda Eestis ei müüda), vaid tarkvara. See on küll ideaalis mõeldud Zune'i noodikäimarite haldamiseks, kuid töötab kiiduväärselt hästi ka tavalise meediapleierina (à la WMP, Winamp, foobar2000 jne).

Esmamuljed siis. Silmanuuma on kõvasti, ning vähegi adekvaatse graafikakaardi puhul on enamik asju animeeritud. Tekst on suur ja kerge lugeda ning värvilahendused on ka üsna head, ehkki võiks olla võimalus roosa mingi muu värviga asendada. Kollektsiooni sirvimine on ka lihtne, info esitletakse tulpadena ning väga lihtne on nt. sorteerida albumeid või lugusid erinevate kriteeriumite järgi, vaadata artistide asemel albumeid või žanre, et cetera.

Now Playing vaade on ka väga kena. Taust koosneb erinevate kollektsioonis olevate albumite kaanepiltidest, mida siis vaikselt vahetatakse. Efekt on päris äge.

Sarnaselt WMP-ga toetab ka Zune Windows 7 uut tegumiriba - Zune'i ikoonil hiirega hõljudes avaneb väike eelvaateaken, kus on olemas play/pause, rewind ja forward nupud, ning lisaks nupuke, millega saab näidata, kas antud lugu sulle meeldib või mitte. See südameke asendab Zune's siis WMP's olevat viietärnilist reitingusüsteemi.

Üldiselt jätab Zune väga hea mulje. Tüütuid pisivigu on vähem, kui WMP-s. Näiteks ei lükka Zune mitut sama nimega albumit ühte patta kokku, ning toetab ka mitmest plaadist koosnevaid albumeid (ma pole seda ise testinud, aga võimalus on olemas). Rääkimata sellest, et Zune's on alles WMP-st ära kaotatud võimalus MP3 failide ID3-silte muuta.

Loomulikult ei ole ka Zune täiuslik, kuigi vähesed vead, mis esinevad, on kosmeetilised. Näiteks pole ligi pool Zune'i kasutajaliidesest ClearType-st kuulnudki - tähed on sakilised ja koledad. Seda tuleb ette eelkõige tooltipides ja dialoogiakendes. Samuti tundub Zune'l olevat probleeme katusega tähtede renderdamisega.

Hoolega otsides leiab sellised pisivigu veel, mis on veidi veider, kuna Zune'i tarkvara peaks olema juba 4. versiooni juures. Programmi kasutamist need siiski ei sega, ning üldiselt on Zune kiirem ja kasutajasõbralikum kui WMP.

Ahjaa, üks suur viga on tal veel - nimelt ta ei sünki mitte ühegi teise noodikäimariga peale Zune'i enda. Ehk siis, kui ma oma Sansa Clipi tahan lugusid laadida, pean seda tegema ikka läbi WMP. Veidi tüütu, aga elab üle. Ma nii tihti ka Clipis muusikat ei vaheta.

Niipalju siis selleks korraks. Peace out.

Möödunud nädalavahetusel vahetasin ma oma läpakas Windows 7 välja, Windows Server 2008 R2vastu. Põhjuseks suuresti see, et Windows 7 RC (Release Candidate) aegub tuleva aasta märtsis, ning seega tuleks mul enne seda tärminit lõplik versioon soetada, mis aga omakorda nõuab rahalist väljaminekut. Samas Windowsi serveriversiooni on mul, nagu kõigil ISIC-kaardi omanikel, võimalik tasuta saada DreamSpark-nimelise programmi kaudu. Muidugi teatud mööndustega, nt. kommertslikel eesmärkidel kasutamine on keelatud, aga muidu täiesti soodne diil. Ja kuna teised sarnaste huvidega indiviidid on juba lahkelt valmis teinud juhendi, kuidas serveri-Windowsist kasutuskõlblikku tööjaama teha, siis polnudki muud, kui ühel õhtul süsteemikettast varukoopia, DVD arvutisse ning vana hea format C:\ teha.

Üldiselt on üleminek olnud vägagi valutu. Natuke läks aega, et Windows veidi leebemaks muuta (vaikimisi peavad paroolid vastama rangetele kriteeriumitele, arvuti välja lülitamisel küsitakse põhjust, jne), ning kõik vajalikud draiverid leida ja installida, aga hetkel on kogemus umbes 98% ulatuses sama, mis Windows 7 all, kõik visuaalsed efektid kaasa arvatud. Puudu on ainult mõned üksikud meelelahutusvidinad, à la Media Center, Games Explorer ja mängud. Jõudluse osas ma väga ei julge võrdlusi tuua, kuna eelnevalt kasutasin ligi pool aastat "ballasti" kogunud Windows 7 mitte-lõplikku versiooni, serveri-Windows on aga värskelt installitud ning igasugusest beeta-koodist vaba. Üldiselt on mulje aga positiivne, millegi üle otseselt kurta küll ei oska. Eks näis, kuidas see OS pikemaajalisele väntsutamisele vastu peab.

Peace out.

Tegime täna Ivoga laheda avastuse: kui Bingist pilte otsides määrata suuruseks "wallpaper", filtreeritakse tulemused vastavalt su arvuti monitori resolutsioonile. Näiteks, kui minu läpakal on WXGA ekraan, siis on tulemustes ainult 1280x800 resolutsiooniga pildid, ehk siis sellised, mis täpselt sobivad mulle desktopi taustapildiks.

Trés cool!

Kes veel ei tea, siis Microsofti otsingumootor on läbi teinud järjekordse nimevahetuse. Algselt MSN ja siis Live Search nime kandnud lehel on nüüd uus lühike ja catchy nimi - Bing. Microsofti eesmärk on vanadele rivaalidele koht kätte näidata, ning vähemalt Yahoo-le on nad ka üsna lähedale jõudnud. Kas Bing suudab Google'i massiivset turuosa märgatavalt vähendada, pole veel selge.

Olen paar viimast nädalat Bingi kasutanud, ning üldiselt on tegu veidi võimalusterohkema otsingumootoriga kui Google. Mõned uuendused, mis on väga käepäraseks osutunud (NB! vähemalt osade nendest kasutamiseks tuleb vähemalt praegu määrata asukohaks United States, selleks on link paremal üleval nurgas):

• otsingutulemuste kategoriseerimine. Näiteks kui ma trükin sisse "Sansa Clip", on otsingutulemused jagatud mitmesse kategooriasse - Videos, Drivers, Downloads, Manual, Accessories, Review ja Shopping. Samad lingid on ka otsingutulemuste kõrval, vasakus ääres.
  
• otsene ligipääs infole, ilma linkidel klikkimata. Näiteks otsides märksõna "weather", näidatakse otsingutulemuste kohal mitmepäevast ilmateadet (kusjuures asukohaga paneb Bing ka täppi), mis on kõigele lisaks veel kättesaadav veebisiiluna (IE8 kasutajatele), ehk siis ilmateadet on võimalik jälgida otse brauserist, ilma igakord uuesti otsingumootorit külastama. Kahjuks muudab asja veidi kasutuks fakt, et temperatuure näidatakse Fahrenheiti, mitte Celsiuse skaalal, ning tuule kiirust miilides tunnis. Loodetavasti see paraneb tulevikus.
  
• otsingutulemuste eelvaated. See võimaldab kiiresti kontrollida, kas pakutav leht üldse sisaldab olulist infot.
  
• märksõnade auto-complete. Pead vähem trükkima ja jõuad kiiremini tulemusteni.
  
• Bing suudab videosid mängida otse otsingutulemuste lehel. Küll mitte just kõige parema kvaliteediga, kuid see-eest pea hetkeliselt, ning kvaliteet on küllaldane otsustamaks, kas tegu on õige videoga.
• Pilte otsides näidatakse kõik tulemused ühel lehel (Google paneb 20 tulemust lehele), ning allapoole kerides laetakse uusi tulemusi käigu pealt juurde, ilma et peaks pidevalt ühelt lehelt järgmisele liikuma. Samuti on võimalik pilte erinevate kriteeriumite järgi filtreerida.
  

Üldiselt on Bingi puhul väga palju vaeva nähtud selle nimel, et kasutaja leiaks soovitud info ilma otsingumootorist lahkumata. Samuti tunduvad otsingutulemused olevat üldiselt veidi aktuaalsemad, kui nt. Google'i omad. Samas on ka asju, mida Google oskab, kuid Bing veel mitte. Näiteks aritmeetika (Google oskab päris keerulisi tehteid arvutada) ning ühikute (sh. valuuta) teisendamine. Nende mõlemaga saab muidugi vägagi edukalt hakkama veel üks uustulnuk otsingumootorite turul - Wolphram|Alpha, mis annab kõigele lisaks Google'st rohkem infot: valuuta teisendamisel kursi ajaloo ja väärtuse teistes populaarsetes valuutades, mõõtühikute teisendamisel samuti väärtuse teistes ühikutes ning võrdlevaid temperatuure, jne. Samas kui on kiiresti vaja vastus saada, siis Google on oluliselt kiirem kui W|A. Samuti oskab Google veidi paremini arvata, mida kasutaja mingi päringuga tahta võiks. Näiteks päring "120 f in c" annab Google's õige tulemuse - 120 Fahrenheiti kraadi teisendatuna Celsiuse süsteemi. W|A aga hakkab spekuleerima, et äkki mõeldi valguse kiirust vaakumis.

Üldiselt on teretulnud nähtus, et otsingumootorite sekka on uut verd tulnud. Google'i domineeriv positsioon ilmselt niipea ei kao, ehkki Bing ja Wolfram|Alpfa koos suudavad pea kõiki Google'i funktsioone väga edukalt asendada. Iseasi ainult, kas kasutajad viitsivad pidevalt kahe erineva otsingumootori vahel käia. Eks näis.

Peace out.

Hiljuti sain enda kasutusse ühe vana HP NC6000 sülearvuti (aitäh, Maali). Mis ma sellega tegin? Eks ikka seda, mida iga endast lugupidav isehakanud tehnoloogiafriik teeks - installisin Windows 7. Esiteks, et testida selle opsüsteemi jõudlust vanema raudvara peal, ning teiseks, et katsetada Windowsi Homegroup funktsionaalsust.

Esiteks numbritest:

Protsessor: Intel Pentium M 725 (1.6GHz, 1MB L2 cache)
RAM: 512MB DDR 333MHz
Ekraan: 14.1" SXGA+ (1400x1050)
Kõvaketas: 60GB 5400rpm
Videokaart: ATI Mobility Radeon 9600 (64MB DDR)
OS: Windows XP Professional
Lisaks Bluetooth, infrapunaliides, 2xUSB, touchpad ja trackpoint, 2xCardbus, DVD-lugeja, Multibay (mis võimaldab optilise seadme asendada nt. teise kõvaketta või lisaakuga), jne. Portide valikus figureerivad muuhulgas paralleel- ja jadaport, mis räägivad masina vanusest.

Rüperaal jõudis minuni veidi nirus seisukorras. Lisaks korpuse kulumisele ja igale poole tunginud mustusele oli ekraani parem ülemine nurk veidi põrutada saanud, nii et taustvalgustus paistab rohkem läbi. Pilt siiski sealt ära ei kao. Samuti on aku veidi jabur, nimelt raporteerib oma mahtuvuseks neli korda suurema numbri kui tegelikult, mille peale Windows ennustab 12-tunnist tööaega. I wish!

Paar etteruttavat pilti:

Igatahes, kruvisin korraks arvuti lahti ja puhastasin seest korralikult ära. Ekraani küürisin ka läikima, ning seejärel läks Windows 7 plaat sisse. Install võttis kokku umbes-täpselt 28 minutit. Kuna wifi-kaardi draiverit esialgu polnud, ei saanud installi ajal ka netiühendust ning päris mitme muu seadme draiverid jäid puudu. Torkasin võrgukaabli järgi ja tõmbasin käsitsi wifi-kaardi draiveri, misjärel said ka muud puuduvad automaatselt Windows Update'st alla laetud. Puudu jäid ainult TPM-kiibi ja SD-kaardilugeja draiverid. Neist viimase sain päev hiljem pärast pikka jahtimist kätte, esimene aga jäigi leidmata.

Igatahes, arvuti töötab üllatavalt normaalselt. Põhiliseks pudelikaelaks saab, nagu arvata võib, vahemälu. 512MB on küll Windowsi enda jaoks piisavalt, aga lihtsalt ei saa eriti palju programme korraga jooksutada, aeglaseks kisub. Kavatsen huvi pärast proovida, kas ReadyBoost koos 2GB SD kaardiga aitab, aga pikemas perspektiivis tuleb vist mälu juurde hankida.

Muus osas on sülesõbral jõudlust küll. Isegi graafikakaart, mis on praeguseks oma 6 aastat vana, saab vabalt hakkama nii Aero efektidega kui ka näiteks 720p video näitamisega. Tegelikult oli Mobility Radeon 9600 omal ajal üsna kõva sõna, näiteks oli tegu esimese sülearvutitele mõeldud graafikakaardiga, millel rauas DirectX 9 tugi.

Windowsi enda benchmark annab järgmised skoorid:

Kõige kehvem polegi. Üldiselt võiks kõigile, kel seisab mingi vanem raal kuskil ja kes tahaks XP asemel veidi moodsamat operatsioonisüsteemi proovida, soovitada Windows 7-t. Vista (väidetav) ressursinõudlikkus on minevik, Microsoft on tõega suutnud vist esimest korda ajaloos teha OS-i, mis on samade näitajatega riistvara peal kiirem kui eelkäija. Ainult mälu peaks vähemalt 1GB olema, kuid see ei tohiks eriline probleem olla - isegi 6-7 aasta vanused arvutid peaks vähemalt nii palju mälu tunnistama, ning DDR moodulid on võrdlemisi odavad ka, kuni paarsada krooni tükk.

Paari sõnaga ka HomeGroupi-ist. Tegu on uue featuuriga, mis (nagu nimigi vihjab) võimaldab kodukasutajatel mitme arvuti vahel faile jagada. Saab luua suletud, parooliga kaitstud "kodugrupi" ning soovi korral üsna täpselt määrata, milliseid kaustu ja faile millised kasutajad kätte võivad saada. Proovisin esimese asjana oma ThinkPad'is oleva muusikakogu välja jagada, ning sattusin kohe tõrvatilga otsa muidu meepotina tunduvas süsteemis - HomeGroup ei luba välja jagada tervet ketast, mul on aga muusikakogu eraldi partitsioonil. Ma saan seda küll jagada samal meetodil, mida me juba XP-s kasutasime (File and folder sharing), aga ainult HomeGroup'i abil saan ma näiteks Windows Media Playeris otse sirvida teises arvutis asuvat muusikakogu. Ainus moodus probleemist üle saamiseks tundub olevat nii, et terve partitsiooni asemel lisada muusika library'sse kõik kaustad ükshaaval.

Neil, kes hoiavad oma muusikat vaikimisi kohas (C:\Users\username\Music), seda probleemi muidugi ei teki. Lihtsalt mul on selline kiiks, mis sunnib mind hoidma oma muusikakollektsiooni (ehk siis, hoolega korrastatud ja organiseeritud faile) eraldi partitsioonil, ning vaikimisi Music kaustas on mul ainult suvalised ühekordseks kuulamiseks tõmmatud klipid.

Sellegipoolest on tegu üsna mugava võimalusega koduste arvutite vahel muusikat, filme ja muud silma-kõrvanuuma jagada. Ma mäletan veel üsna selgelt, kuidas sai vaeva nähtud, et kaks WinXP arvutit teineteist koduvõrgus näeksid, aga need ajad on nüüd vast lõplikult seljataga.

Lisaks on HomeGroup-i kaudu võimalik koduarvutis asuvatele failidele ka üle interneti juurde pääseda. Selleks on kõigepealt vaja oma Windowsi kasutajakonto siduda mingi online teenusepakkuja (nt. Windows Live, ehk maakeeli ilmselt igal teisel eestlasel olemas olev MSN) konto. Seejärel peaks olema võimalik nt. reisil olles oma sülearvutis avada Media Player ning otse sirvida ja kuulata koduses arvutis asuvat muusikakogu. Ma isiklikult pole seda katsetanud, aga teoorias on asi paljutõotav.

Selleks korraks kõik. Peace out!

Ma olen viimase paari kuu jooksul kasutanud vaheldumisi kaht läpakahiirt - Logitech VX Nano ja Microsoft Arc™ Mouse -, ning mõtlesin, et kirjutan neist väikese ülevaate. Tegu on kergemat sorti juhtmevabade hiirtega, mis mõeldud eelkõige mobiilsele arvutikasutajale. Üritan kategooriate kaupa mõlema head ja vead kokku võtta, ning lõpuks ka ehk ühe neist võitjaks kuulutada.

Võistlejad, kohtadele:

Üldandmed

Nagu näha, on mõlemad hiired üsna tillukesed. Aga miks on Arcil kaks tulpa andmeid? Nimelt sellepärast, et seda annab pooleks murda ning sel moel üsna pisikeseks muuta. Lahti võttes on ta aga suurem ning kõhu alt tühi. Alguses edevana tunduv disain osutub peale põgusat kasutamist aga üllatavalt praktiliseks.

Võitja: Arc. Pisemat hiirt on mugavam kaasas kanda, suuremat aga mugavam kasutada. Tänu pooleksmurtavale ehitusele vastab Arc mõlemale kriteeriumile paremini kui konkurent, ehkki vahe pole just mäekõrgune. Lisaks on Arc kergem.

Ergonoomika

Mõlemad hiired on suhteliselt tagasihoidliku, kuid mugava disainiga ning sobivad nii parema- kui vasakukäelistele. Nanol on külgede peal madalad sõrmede jaoks mõeldud vaod, mis on kaetud mingi pehmemat sorti materjaliga. Tänu nendele püsib hiir kindlalt peos ja lippama ei pane. Samas on Nano mõõtmed sellised, et suuremat sorti kätt sinna peale ei toeta, kuna sõrmed kipuvad siis hiireklahvidest üle ulatuma. Mina näiteks toetan randme hiire taha lauale, ning hiirt hoian ainult sõrmeotstega.

Arc seevastu on lahtimurtuna piisavalt suur, et terve peopesa sinna peale toetada. Samas on veidi ebaselge, mida teha neljanda ja viienda sõrmega (nimeta Mats ja väike Ats?) - üsna loogiline tundub olevat painutada nad hiire kõhu alla, kus nad võivad aga laua vastu hõõrdudes liikumist segada. Küljed on Arcil õrnalt sissepoole kaldu, mistõttu haare pole päris nii hea, kui Nanol.

Võitja: viik. Suuremate kämmaldega kasutajatele sobib Arc ilmselt paremini, kuid samas on ka Nanoga võimalik väga ruttu ära harjuda. Ei julge siin üht kindlalt teisest ette seada.

Nupud

Nanol on kokku kuus nuppu, neist viis on programmeeritavad. Lisaks tavalistele hiireklahvidele on rullik, vasaku hiireklahvi kõrval edasi-tagasi nupud ning rulliku taga otsingunupp. Rullik võimaldab kerida nii vertikaalis kui horisontaalis (paremale-vasakule nõksutades), kuid üllataval kombel puudub middle-click võimalus. Selle asemel vahetab rullikule vajutamine kahe erineva kerimisrežiimi vahel. Esimene neist on tavaline astmekaupa kerimine, nagu hiirtel ikka, kuid teine laseb rullikul täiesti vabalt pöörelda, mida too teeb inertsist kuni kümmekond sekundit. Isegi mitmesajaleheküljelised dokumendid lendavad nii kui linnutiivul. Ning õnneks on olemas võimalus middle-click otsingunupu alla programmeerida.

Arcil on ainult neli nuppu - tavalised hiireklahvid, rullik (mis kerib ainult vertikaalsuunas) ning üks lisanupp (vaikimisi back). Kahjuks asub see viimane väga ebamugavas kohas, täpselt pöidlaotsa ees, nii et kasutamiseks tuleb kogu peopesa ettepoole liigutada ning pöial välja sirutada. Selles asendis aga liigub hiir, mis muidu istub väga ilusti peopesas, viltu randme alla, ning lõpptulemusena jääb see nupp lihtsalt kasutult seisma. Nanol seevastu on edasi-tagasi nupud ilusti nimetissõrme all.

Võitja: Nano. Middle-clicki puudumine on küll veidi harjumatu, kuid sellest saab mööda hiilida. Programmeeritavaid lisanuppe on just parasjagu (vähemalt minu jaoks), ning erinevalt Arcist on kõik nupud kättesaadavad ilma tervet kätt liigutamata.

Vastuvõtja

See on Nano leivanumber. Nimelt on ta vastuvõtja tõesti oma nime - Nano Receiver - väärt, olles vähem kui 2 cm pikk (enamik mälupulki jäävad 6-7 cm kanti). Sellest vastuvõtja ise on tegelikult tühine 6 mm, ülejäänud on USB pistik. Tõepoolest märkimisväärne saavutus, peab mainima. Idee on siis selles, et sellise vastuvõtja võib konstantselt arvuti külge jätta ning ei pea muretsema, et see kuskile vastu minnes ära murdub (või, mis veel hullem, USB pesa ning emaplaati kahjustab). Tegelikkuses see päris nii lihtne ei ole, enamikel läpakatel jääb siiski lisaks vastuvõtjale endale ka paar millimeetrit USB pistikut välja paistma, mistõttu väga muretult sellega ringi vehkida ei tasu. Samas minu ThinkPad SL400-l on külgmised pordid veidi süvistatud, tänu millele sobib Nano vastuvõtja sinna kui müslitera hambaauku.

Ka hiirel endal on vastuvõtja jaoks spetsiaalne kambrike, kus seda hoida. Ligipääsemiseks tuleb põhja all olev kaas ära võtta, seejärel saab vastuvõtja panipaika poetada, või suure punase nupu abil välja lükata.

Ka Arci vastuvõtja on üsna pisike, ehkki Nano oma kõrval tundub ta üsna tüse. Seda juba naljalt sülearvuti külge ei unusta. Samas on Microsoft mõnevõrra elegantsemalt lahendanud vastuvõtja hoiustamise. Kuivõrd Arcil on kõhualune tühi ja kuskil eraldi panipaiga jaoks ruumi pole, siis kinnitub vastuvõtja hiire kõhu alla lihtsalt magnetiga. Ja niisama lihtne see ongi - ei mingeid nuppe, mida torkida. Lihtsalt voldid hiire lahti, võtad vastuvõtja kõhu alt ja torkad arvuti külge. Pärast kinnitad selle hiire külge tagasi, murrad hiire kokku ja valmis. Kogu protsess võtab vaid mõne sekundi.

Testisin ka vastuvõtjate tööraadiust. Mitte küll väga teaduslikult, aga leidsin, et mõlemad töötavad võrdselt hästi kuni 7-8 meetrini, ning siis kustuvad sama kiiresti.

Võitja: Nano. Arcil on vastuvõtja hoiustamine küll paremini lahendatud, kuid Nano vastuvõtja on nii tilluke, et seda polegi eriti tihti vaja arvuti küljest ära võtta.

Sensor

Siin polegi suurt midagi rääkida. Mõlemad hiiret kasutavad laserit, ning ma pole seni leidnud pinda, kus ükskõik kumb oleks hätta jäänud (kui ehk mingid eriti läikivad-peegelduvad pinnad välja arvata). Ka kergemat sorti mängimisega saavad mõlemad vabalt hakkama, sensor on piisavalt täpne.

Võitja: viik.

Tarkvara

Mõlemale hiirele on saada lisaprogramm - Microsoftil IntelliPoint ning Logitechil SetPoint -, mis võimaldab osade nuppude funktsiooni muuta, ning koguni erinevate programmide jaoks erinevaid funktsioone valida. Ehkki mõlemad hiired töötavad vabalt ka Windowsi vaikimisi draiveritega, tasub need programmid siiski installida.

Nagu mainitud, pakub SetPoint võimalust enamike nuppude funktsiooni oma suva järgi muuta, soovi korral ka iga programmi jaoks eraldi. Näiteks otsingunupu saab sättida aktiveerima Windowsi Flip 3D funktsiooni, avama brauseris otsingumootorit või käivitama suvalist klahvikombinatsiooni (nt. Ctrl+F). Erinevaid toetatud funktsioone on tegelikult tohutu hunnik ning nende enda käe järgi kohendamiseks võib päris kaua aega kuluda. Mina näiteks olen Internet Exploreris horisontaalsuunas kerimise asendanud tabide vahel liikumisega (paremale = Ctr+Tab ehk järgmine tab, vasakule = Ctrl+Shift+Tab ehk eelmine tab), otsingunupu alla aga panin klahvikombinatsiooni Ctrl+E, mis aktiveerib IE otsinguvälja. Samas Paint.NET-is sättisin ma horisontaalse kerimise asemele zuumimise ning otsingunupu alla panin zuumiastme taastamise 100% peale. Väga mugav tegelikult, ning teeb paljudes programmides töötamise kõvasti lihtsamaks ja intuitiivsemaks.

Lisaks nuppude programmeerimisele oskab SetPoint näidata, kui palju patareides veel vurtsu järel on ning sind nädal-paar ette hoiatada, kui nad tühjaks hakkavad saama. Veel saab programmipõhiselt seadistada kerimise kiirust ning määrata, et mängudes teatud funktsioonid välja lülitada (et sa keset mängu näiteks kogemata Flip 3D-d ei aktiveeriks).

IntelliPoint pakub samuti võimalust hiireklahvide funktsioone muuta. Erinevalt Logitechist saab ära muuta ka tavaliste hiireklahvide funktsioonid, nt. vasaku klahvi alla Copy ning parema alla Paste. Kui mõistlik see nüüd on, ma ei tea, aga vähemalt võimalus on olemas. Erinevaid funktsioone tundub ka rohkem olevat, kui Logitechil - näiteks on lisaks klahvikombinatsioonidele võimalik salvestada ja nuppude alla määrata vägagi detailseid ja keerulisi makrosid.

Samuti integreerub IntelliPoint paremini Windowsi sisseehitatud hiire seadete paneeliga, mitte ei kasuta eraldi programmi nagu SetPoint.

Võitja: viik. Jälle pole ühel võistlejal teise ees selget eelist.

Patareid

Mõlemad hiired kasutavad 2x AAA patareisid, millest jätkub väga pikaks ajaks (ma vahetan Nanol patareisid vast kord kolme-nelja kuu tagant, ning Arcil pole veel pidanud seda tegemagi). Mõlemad hiired oskavad ka energiat säästa, kui neid mõnda aega ei kasutata. Nano lülitab ennast automaatselt välja, kui vastuvõtja hiire sisse torgata, ning hakkab jälle tööle, kui see välja võtta. Õnneks on Logitech lisanud ka eraldi sisse-välja nupu (taaskord viide sellele, et vastuvõtjat ei peagi tegelikult arvuti küljest eemaldama). Arc oskab ennast välja lülitada siis, kui ta pooleks kokku murda, kuid eraldi sisse-välja nuppu tal pole.

Mõlemal hiirel on ka tuluke, mis hakkab punaselt helendama, kui patareid otsakorral on.

Võitja: napilt vast Nano, tänu eraldi on-off nupule. Samas Arci pooleks murda pole ka just raske.

Konstruktsioon

Nano tundub käe all tugev ja soliidne, kuskilt midagi ei loksu. Kerimisrullik on mõnusalt raske ning metallist äärtega, mis näeb päris stiilne välja. Igasugusele mustusele ja kriimustustele on ta ka päris kenasti vastu pidanud.

Arc näeb samuti soliidne välja, kuid vasakpoolne hiirenupp on juba võrdlemisi lühikese ajaga veidi läikima kulunud. Samuti on kerimisrullik plastikust ja jätab üsna odava mulje. Muus osas pole aga midagi halba öelda. Ma võtsin Arci ka lahti, et vaadata, kuidas tal see hing ehitatud on - täitsa korralik, metallist. Ei maksa karta, et see juba veidi aja pärast logisema hakkab ja hiir enam kinni ei püsi.

Võitja: Nano. Tundub teine lihtsalt veidi kulumiskindlam.

Aksessuaarid

Ega hiirte puhul mingist lisavarustusest väga rääkida ei saagi. Mainiks lihtsalt, et mõlema hiirega tuli kaasa kotikene, kuhu selle reisi ajaks saab panna. Logitechil on see mingist sünteetilisest materjalist ja lukuga, Microsoftil tekstiilist ja kandepaelaga (et soovi korral kasvõi kaela riputada).

Nanoga tuleb kaasa ka väike USB pikendusjuhe, et ei peaks pidevalt arvuti taha küünitama, kui soovid vastuvõtjat ühendada või ära võtta. Kuivõrd Nano vastuvõtja eesmärk ongi arvuti külge jääda, siis oleks see väga vabalt võinud ka olemata olla, ning mina läpakainimesena enda oma ei kasutagi, kuid lauaarvuti puhul on see ilmselt üsna mugav.

Võitja: Nano. USB pikendusjuhe võib hiire enda puhul küll mõttetu olla, kuid seda saab ka muud moodi rakendada (nt. torgata sinna mälupulki).

Hind

Nano: €69.99 (ehk umbes 1100 krooni).
Arc: $39.95 (ehk umbes 460 krooni).

Tegu on MSRP ehk tootja poolt soovitatud jaehinnaga. Tegelikkuses võib mõlemad saada oluliselt odavamalt, kuid see ei muuda fakti, et Nano on rohkem kui kaks korda kallim.

Võitja: Arc. Eriti praegustes majandusoludes, kus tuhat krooni hiire peale kulutada tundub liigne luksus.

Kui nüüd punktid kokku lugeda, tuleb võitjaks tunnistada Logitech VX Nano. Microsoft on Arc Mouse-i näol toonud turule väga innovatiivse disainiga toote, kuid ainsa lisanupu ebamugav asukoht on väga terav puudus. Samuti teeb Nano konkurendile ära näiteks pisema vastuvõtja ning kulumiskindlamate materjalidega.

Ma isiklikult jätkan Nano kasutamist, jättes Arci varuhiireks. Nanot võib vabalt ka teistele soovitada, kes kergemat sorti hiirt otsivad. Hind on küll kallivõitu, kuid see-eest saab väga võimeka ja vastupidava närilise. Arc seevastu oma harjumatu ehitusega nõuab ilmselt rohkem harjumist ning ei pruugi kõigile kohe meeldida, kuid võimalusel võiks seda siiski proovida - võib positiivselt üllatuda.

Peace out.