Kui keegi veel ei tea, siis Windowsi perekonna uusim liige, Windows 7, on jõudnud avaliku beetani. Microsofti enda lehelt saab seda küll tõmmata veel vaid loetud päevad, kuid P2P võrkudes peaks see ka juba laialt levinud olema.
Igatahes, otsustasin siis ka seda proovida. Kuigi ma ei nõustu enamuse arvamusega Vista kohta (nimelt et see on Microsofti suurim ebaõnnestumine pärast Windows ME-d), pean juba pärast paaripäevast kogemust nentima, et Windows 7 on oma eelkäijast pea igas mõttes parem.
Kuna mul oli Vista all paigaldatud hunnik programme, ja paljud asjad oma äranägemise järgi paika seatud, ei olnud ma eriti vaimustuses mõttest kõike seda W7 all uuesti teha. Seega otsustasin lihtsalt Vista upgrade'da. Igaks juhuks sai Vistast tehtud täielik varukoopia, nii et probleemide korral on võimalik kähku status quo taastada. Install ise võttis omajagu aega, ehkki W7 auks tuleb öelda, et enamus sellest kulus mu failide, programmide ja eelistuste kontrollimiseks ja üle toomiseks. Muus osas sujus paigaldamine probleemideta, ja lõpuks sain asuda uurima, et mis siis uut on. Installi tulemusena sai mu Vista Business-ist Windows 7 Ultimate, seega juurde tuli omajagu multimeediaga seotud funktsioone nagu Media Center, mida ma niikuinii ei kasuta. Võib-olla kunagi uurin, kas ja kuidas need kinni keerata, aga hetkel jääb asi nii, nagu on.
(Vahemärkus: kuna kõiki W7 uusi featuure on netis pikalt-laialt lahatud, siis ma ei hakka seda ise tegema, vaid kirjutan lihtsalt oma arvamuse. Soovi korral rohkem teada saada võib sirvida eespool lingitud Wikipedia artiklit.)

Esimene asi, mis silma jääb, on muidugi uus taskbar. See on põhimõtteliselt alla neelanud vana Quick Launch tööriistariba, elik võimaldab valida parasjagu töötavate programmide vahel ning ka uusi programme käivitada. Igale vähegi Maciga kokku puutunud inimesele peaks see tuttav ette tulema – nagu iga viimane kui ülevaade või artikkel esimese asjana mainib, on taskbar nüüd väga sarnane OS X-i dock-ile. Ja muidugi karjutakse siinkohal jälle sellest, kuidas Microsoft Apple'i pealt šnitti võtab. Misiganes. Minusta pole oluline, kes millegagi esimesena lagedale tuleb, vaid hoopis see, kes selle paremini ära teeb. Mul küll mäkki käepärast pole, et võrrelda, aga taskbar töötab W7-s küll hästi. Soovi korral saab seadeid kruttides selle enam-vähem Vistaga sarnaseks saada (väiksemad ikoonid, tekst juures, grupeerimine kinni jne), aga mina pole sellest seni puudust tundnud. Ikoonid on suured ja ilusad, siltide puudumise tõttu mahub neid hoopis rohkem ritta, ja õige akna/programmi leidmisega pole seni probleeme tekkinud. Samuti on parasjagu jooksvad programmid mittejooksvatest kergesti eraldatavad. Neid viimaseid saab soovi korral lisada nii palju, kui süda lustib (ja ekraan mahutab); see on siis see Quick Launch funktsionaalsus. Ning täpina i peal võimaldab taskbar ka ikoone oma soovi järgi ringi tõsta.

Ikoonid on veel omandanud oskuse manada esile hüpikliste (Jump Lists), mis sisaldavad erinevaid kiirkäsklusi programmi looja arvates enimkasutatavate funktsioonide jaoks. Näiteks enamikel programmidel sisaldub seal nimekiri viimati avatud failidest. Windows Media Player pakub võimalust tervet muusikakogu suvajärjekorras mängida ning viimati mängitud playlist'i jätkata; Sticky Notes laseb uue märkme teha, jne. Loodetavasti hakkavad programmide arendajad sellest võimalusest kinni.

Need hüpiklistid avanevad muuseas nii paremkliki peale kui ka vasaku klahviga ikoonist kinni haarates ja üles vedades (või paremale/vasakule/alla, kui taskbar on ekraani mõnes muus servas). See viimane variant on muidugi mõeldud tabletitele ja muudele puutetundliku ekraaniga seadmetele.
Teine uus ja tore asi, mida taskbar'i ikoonid teha oskavad, on lisaks Vistas debüteerinud reaalaja eelvaatele teatud interaktiivsed funktsioonid. Näiteks WMP, kui ta on Now Playing vaates, laseb otse ikooni alt avanevalt eelvaatelt lugu peatada ning edasi ja tagasi kerida, ilma programmi ennast avamata. Äraütlemata mugav.

Samuti on lisatud võimalus programmidele, mis sisaldavad mitut alamakent, näidata kõigi nende akende sisu eelvaadet. Internet Explorer näiteks näitab kõiki avatud tab'e, mis võimaldab kiiresti soovitava leida. Konkureerivad brauserid, kusjuures, hetkel veel seda funktsionaalsust ei toeta.

Ning et elamus oleks täielik, saab otse eelvaatest ka programme või nende alamaknaid sulgeda.
Taskbar'ist paremale liikudes jääb ette notification area (enne sajab taevast kuldmünte kui mul kõik need kohmakad eestikeelsed terminid meelde jäävad), mis on samuti saanud kerge uuenduskuuri. Vältimaks olukorda, kus see on pilgeni täis igasugu ikoone, mis vilguvad, pilluvad balloonikesi ja muul moel tähelepanu nõuavad, on kõik ikoonid peale Windowsi enda omade vaikimisi peidetud (seda saab muidugi muuta). Lisaks saab igale ikoonile määrata, kas ta võib balloonikeste abil sinuga suhelda või ei. Alates XP-st on iga järgmine Windowsi versioon pakkunud järjest rohkem võimalusi selle ikoonikülluse taltsutamiseks, mis on kahtlemata teretulnud tendents.
Üks asi, mis mulle veel silma torkas – taskbar pole ainus osa Windowsist, mis õrnalt OS X-i meenutab. Nimelt on Windowsi vaikimisi ikoonid notification area-s (võrk, heli, toide, Security/Action Center) muutunud järjest monokromaatilisemaks. Viz.:
WinXP-s on kõik ikoonid värvilised, mis teatud värvilahenduste (eriti tumedate) puhul võib muuta nad raskesti loetavateks.
Vistas on värviküllust oluliselt vähendatud.
Windows 7 all on kõik neli ikooni täiesti monokromaatilised, mis teeb nad ühtviisi hästi loetavateks nii heledal kui tumedal taustal.
Võrdluseks OS X, kus samuti on pea kõik ikoonid monokromaatilised. Vähemalt süsteemiikoonid (võrk, heli, toide, Bluetooth jne) küll. Võimalik, et see on puhas kokkusattumus, aga minu arust on see tendents nii esteetilises kui funktsionaalses mõttes igati õigustatud.
Järgmiseks jääb päris ekraani all paremas nurgas silma… ei, mitte lammas, vaid pisike tagasihoidlik ristkülik. See ristkülik on väike, aga tubli, nimelt täidab ta korraga kahte funktsiooni – Aero Peek, ning vanematest Windowsi versioonidest tuttav Show Desktop, mis seni pesitses Quick Launch tööriistaribal. Kuna neist kahest ainult Aero Peek on uus, siis sellest paar sõna.
Nimelt on Windows 7-s täiesti ära kaotatud Sidebar, ning gadgetid ehk vidinad elavad otse töölaual. Seda siis minu suureks pettumuseks. Nimelt mulle väga meeldis võimalus näha vidinaid kogu aeg, ning samal ajal kasutada ka maksimeeritud aknaid. Windows Vista võimaldas seda (Sidebar'i sai muuta alati nähtavaks) ja minu arust oli see ekraaniruumi otstarbekas ära kasutamine (mu läpaka ekraanil on horisontaalsuunas 1680 pikslit). Windows 7 sellist võimalust enam ei paku. Vidinad saab küll muuta alati nähtavaks, aga siis jäävad nad teiste akende peale, mis on iseenesestmõista mõttetu. Ning iga akent eraldi kruttida nii, et ta ühtegi vidinat ära ei kataks, on ka liiga tüütu. See ongi hetkel vist ainus asi, mis mulle Windows 7 puhul vähem meeldib, kui ta eelkäijas. Rahulolematust leevendabki natuke eelmainitud Aero Peek. Nimelt kui hiirekursor selle ristküliku peale puhkama jääb, muutuvad kõik parasjagu lahtiolevad aknad läbipaistvaks, mis võimaldab töölauale ja seal paiknevatele vidinatele kiire pilgu heita. Kui on soovi aknad täiesti ära peita, siis hiireklikk tollesama ristküliku peal teeb just seda (põhimõtteliselt vana tuttav Show Desktop funktsioon).

Aero Peek pole siiski päris täiuslik lahendus. Esiteks puudub selle aktiveerimiseks kiirklahv, mistõttu ainus variant on kasutada hiirt, mis on mõnevõrra aeglasem. Ning kui on soov mõne vidinaga midagi teha (nt. raadiojaama vahetada), kulub selleks üks ekstra klikk ja hiirt tuleb ka rohkem ringi aerutada. Teiseks ei kao aknad täielikult ära, vaid muutuvad lihtsalt läbipaistvaks. Nagu ülalolevalt pildilt näha, võivad akende piirid mõnele vidinale ette jääda ja mingi vajaliku informatsiooni loetamatuks muuta. Kokkuvõttes, I miss the sidebar!
Vidinatest rääkides, enamik neist on täpselt samad, mis Vista all. Kas ja milliseid vidinaid Microsoft W7 lõpliku versiooniga kaasa paneb, saab näha. Muuseas, Notes vidin on asendatud eraldi programmikesega Sticky Notes. Selle tagajärjel on ta eraldi ikoonina taskbar-il, mis mulle eriti ei meeldi, aga samas on iga tehtud märkus näha eraldi kollase (või soovi korral muud värvi) lehekesena, mis on päris mugav. Vista vastava vidina puhul peab teatavasti edasi-tagasi kerima, mis suurema hulga märkmete puhul võib üsna tüütuks muutuda. Ja igatahes on see programmike piisavalt intelligentne, et W7 peale upgrade'des tehtud märkmed importida, ehk siis midagi kaotsi ei lähe.
Paar mitte-Microsofti vidinat käitusid alguses veidi veidralt – Battery ei näidanud aku ikooni, EstRadio taust oli nagu äärtest ära lõigatud ja BBC pleierist oli üldse näha ainult tekst "Ready". Aga pärast paari minutit koodi kohendamist hakkasid kõik kolm probleemideta tööle (väga positiivne, et Microsofti vidinad on puhas HTML/JavaScript/CSS, mis võimaldab neid üsna lihtsalt muuta/parandada/täiustada). Ilmselt on Windows 7 vidinamootoris mingeid uuendusi teha, mistõttu Vista vidinad pole enam 100% kompatiiblid.
Järgmise asjana võiks ära mainida sülearvutite omanike jaoks lisatud või täiustatud funktsioonid. Juba Vista võimaldas igat toiterežiimi (power plan) väga täpselt seadistada, alates sellest, millal ekraan ja kõvaketas välja lülitada, kuni väga tehniliste detailideni (protsessori minimaalne ja maksimaalne töökiirus, USB-seadmete seadmete ja PCI Express ühenduste uinutamine jne). Windows 7 asendab protsessori töökiiruse reguleerimise hoopis lihtsama valikuga – kas kasutada passiivset või aktiivset jahutust. Esimene neist eelistab siis ventilaatorite kasutamisele protsessori töökiiruse vähendamist, ning teine vastupidi. Lisaks on lisatud võimalus ekraani heledust teatud ajavahemiku möödudes vähendada, seda siis lisaks ekraani täielikule väljalülitamisele.

Veel on lisatud väga lihtne aplikatsioon projektori/välise monitori ühendamiseks ja seadistamiseks. Nimelt Win+P klahve vajutades saab valida nelja erineva, hästi illustreeritud režiimi vahel: pilt ainult sülearvuti ekraanil, pilt duubeldatuna mõlemal ekraanil, töölaud venitatud üle mõlema ekraani, ning pilt ainult välisel ekraanil. Kahtlemata kulub marjaks ära neile, kes tihti presentatsioone annavad või välist monitori kasutavad – enam pole vaja kuskil monitori seadete all tuhnida.

Üks väga tähelepanuväärt uuendus, millel on minu arust kõvasti potentsiaali, on Device Stage. Tegu on nimelt lihtsa kasutajaliidesega erinevate seadmete – printerite, mobiiltelefonide, MP3-mängijate jne – haldamiseks ja nende erinevate funktsioonide kasutamiseks. Täpsemalt peaks Device Stage asendama igasuguseid tootjate kirjutatud programme, mis tihtilugu on täis mittevajalikku saasta, töötavad vigaselt või näevad lihtsalt koledad välja (sorry, aga mida ilusamaks Windows iga uue versiooniga läheb, seda rohkem kriibivad silma programmid, mis ajaga kaasa ei lähe). Tootjatel, ja loodetavasti ka asjast huvitatud individuaalidel, on võimalus lihtsate XML-failide abil kirjeldada oma seadet ja selle pakutavat funktsionaalsust. Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, seega:

Hetkel on kohalduvate seadmete nimekiri küll üsna lühike, kuid loodetavasti hakkab see jõudsalt täienema.
Muuseas, Device Stage saab väga rõõmsalt läbi ka taskbar'i hüpiklistide ja eelvaadetega. Behold:

Viimane pilt on tehtud siis, kui Sansa Clip ise pole arvutiga ühendatud. Nagu näha, pakub hüpiklist endiselt neid funktsioone, mis ei sõltugi otseselt seadme olemasolust. Ning jah, lisaks programmidele, failidele ja kaustadele saab taskbar'il alatiselt nähtavaks teha (Pin to Taskbar) ka seadmeid. Wunderbar!
See oli nüüd siis lühike kokkuvõte suurematest uuendustest, mis mulle esimeste päevade jooksul on silma jäänud. Üldiselt olen ma Windows 7-ga väga rahul. Tundub olevat omajagu kiirem, kui Vista, eriti käima minnes ja talveunest naastes. Hoolimata beeta-staatusest on W7 juba praegu küllaltki stabiilne, ning kuna beeta on täis debugimiseks mõeldud koodi, mis lõppversioonis eemaldatakse, võib tulevikus loota veelgi paremat jõudlust. Lisaks on tarbijate ja Windowsi poolel ka Moore'i seadus.
Sellegipoolest on Windows 7-s ka kamaluga programmikesi ja utiliite juhuks, kui midagi peaks valesti minema, või kui on lihtsalt vaja arvuti kohta informatsiooni saada või asjadel silma peal hoida. Näituseks Resource Monitor, mis muu informatsioonikülluse keskel pakub ka väga kena graafilise vaate arvuti vahemälu kasutamise kohta:

Või siis juhtpaneelis leiduv Troubleshooting utiliit, mis erinevate pisiprogrammide abil diagnoosib ja soovi korral parandab erinevaid tüüpvigu, nagu kehv jõudlus, aku lühike kestvus, probleemid võrguühendusega, DVD-de mängimisega jne. Kindlasti väga kasulik keskmisele kodukasutajale, kes muidu käiks võib-olla itipoistele roppu raha välja triviaalsete probleemide lahendamise eest.

Leitud probleemid ja nende lahendused on üldiselt üsna sõbralikult lahti seletatud, ilma üleliigse tehnilise žargoonita. Ning nagu ülalolevalt pildilt näha, oskab Windows soovi korral neid troubleshooter'eid ka netist juurde tõmmata – väga intelligentne lahendus.

Pika jutu lõpetuseks võin öelda, et Windows 7 on äärmiselt paljutõotav operatsioonisüsteem. Neile, kellele Vista meeldis, peaks W7 veelgi rohkem meeldima. Ja kes Vistas pettusid, nende usk Windowsi peaks pärast W7 proovimist taastuma. Muidugi pole ta täiuslik, aga seda pole ka ükski teine op-süsteem. Tähtis on, et toimuks progress.
(Oeh, päris pikk postitus sai nüüd. Peaks vist oma bloogi natuke nokitsema, et avalehel näidataks pikematest postitustest ainult paar esimest lõiku või nii…)