New girl on the block
Asi hakkab ilmet võtma.
Asi hakkab ilmet võtma.
Kõmulehed seebiks
Ma olen põhjalikult nördinud inimeste ignorantsuse peale.
Elu24.ee-s ilmus artikkel pealkirjaga Varjusurmast tõusnud Queen annab sügisel Riias kontserdi. No mida paganat? Mis Queenist saab siin juttu olla, kui "taasühinevad" ainult pooled ansambli liikmed - Brian May ja Roger Taylor.
Ma ütlen kohe ära, et ma ei hakka väitma, nagu Freddie Mercury olekski Queen ning et peale tema surma oleks bändiga põhimõtteliselt ühel pool olnud. Vastupidi, minu arust on kõigi ansambli liikmete panused olnud asendamatud. Aga just seetõttu on kasvõi ühe liikme lahkumine fataalne hoop, ning kui lahkujaid on kaks, on asi seda hullem. Öelge, mis tahate, aga laval oli just Mercury see, kes tegi Queenist ühe aegade parima live-bändi. Tema isiksus ja karisma, rääkimata ta fantastilisest lauluhäälest, on koos temaga kadunud ning teda asendada ei ole lihtsalt võimalik.
Samuti pole mul midagi Paul Rodgersi vastu. Tüüp on väga andekas, ning Free leiab üsna tihti tee minu playlisti. Igal juhul on Rodgers parem, kui Elton John või, hoidku selle eest, George Michael. Ja kui May ütleb, et tema ja Rodgersi vahel on mingi keemia, siis more power to them.
Mis aga mind kui Queeni laulude peal üles kasvanud inimest niivõrd morjendab on aga see, kui räägitakse Rodgersist kui Queeni päästjast ja varjusurmast välja toojast. Elu24 artiklist jääb mulje, nagu oleks May, Taylor ja Deacon alates Mercury surmast meeleheitlikult uut lauljat otsinud, kelleks osutus siis lõpuks Rodgers. Ma küll pole absoluutne autoriteet küsimuses, millega nad täpselt need aastad tegelesid, aga enamus ajast kulus neil minu teada küll erinevate heategevuskontsertide ja -projektide (The Freddie Mercury Tribute Concert, 46664 kampaania), albumite tootmise (Made in Heaven, Queen Rocks, Greatest Hits III) ja muude projektide (muusikal, arvutimäng) peale. Rodgersiga kohtus May juhuslikult, Fender Strat Pack kontserdil.
Pealegi pole Rodgers kunagi ametlikult Queeniga liitunud, see uus projekt kannab nime Queen + Paul Rodgers. Ka Brian May ise on öelnud, et Rodgers ei asenda Mercury't. Ehkki Queen pole ka ametlikult laiali läinud, on ansambel juba kümmekond aastat olnud ilma laulja ja bassimängijata - mis kuradi varjusurmast tõusmisest siin rääkida saab?
Bassimängijast rääkides, siinkohal veel üks näide Elu24 suleseppade ignorantsusest. Artiklit tsiteerides, "Väidetavalt ei osale Queeni Riia kontserdil aga bändi basskitarrist John Deacon." Väidetavalt? Lisaks sellele, et Deacon pole kunagi Queen + Paul Rodgers projektiga tegemist teinud, lahkus ta muusikaärist juba 90-ndate lõpus peale Queeni viimase loo, "No-One But You (Only The Good Die Young)" salvestamist. Kümme aastat tagasi pilli varna riputanud mehe kohta ei öelda, et "väidetavalt ei osale".
Kogu see Queen+ teema on juba iseenesest nõme sellout, aga kui seda iga kord haibitakse ja väidetakse, et "best thing ever" ja "taassündinud legend" ja midaiganes, võtab küll metafoorilises mõttes sita keema. Nõustun täielikult Urban Turbaniga, et Queen oleks võinud legendiks jäädagi. Aga selle asemel venitatakse seda edasi ja lüpstakse igal võimalusel. Legendist tehakse endale pensioniplaan, mida võib igal hetkel üles soojendada, kui tengelpung hakkab endast märku andma. Keegi ikka ju tuleb kuulama ja plaate ostma. No milleks? Nii Taylor kui May on tegelikult piisavalt andekad mehed küll, et originaalset muusikat teha. Mõlemal on olnud üsnagi edukad sooloprojektid (The Brian May Band-is on muuhulgas mänginud Cozy Powell ja Rick Wakeman. Rick Wakeman, kurat võtaks). Võiks siis seda talenti natuke rakendada ka, mitte kogu aeg vanade loorberite peal liugu lasta.
Üldiselt, hea muusika austajatel tasub kindlasti seda kontserti kaaluda. Brian May ja Paul Rodgers on mõlemad esimese suurusjärgu tähed (sõna otseses mõttes superstaarid, mitte nagu need teatud telesaates vorbitud tegelased). Mina sinna siiski ei lähe, kuna ma tean, et ma ei suudaks Paul Rodgersit mitte Freddie Mercuryga võrrelda, ja see võrdlus valmistaks mulle ainult pettumust.
Tsiteerin veel Lauri Laubret: "Usun, et parem on kuulata nende muusikat live’is kui tuhat korda üht ja sama plaati."
Heameelega kuulaks Queeni laivis, aga kahjuks pole see enam võimalik. Tooge Mercury surnuvallast tagasi ja veenge John Deaconit jälle bassi kätte võtma, ning ma lähen läbi paksu ja vedela sinna kohale, neid kuulama. Seni aga näidake üles veidi respekti rokkmuusika ajaloo ühe edukaima kollektiivi vastu ja ärge publitseerige tõe pähe oma väljamõeldisi. Aitäh.
Elu24.ee-s ilmus artikkel pealkirjaga Varjusurmast tõusnud Queen annab sügisel Riias kontserdi. No mida paganat? Mis Queenist saab siin juttu olla, kui "taasühinevad" ainult pooled ansambli liikmed - Brian May ja Roger Taylor.
Ma ütlen kohe ära, et ma ei hakka väitma, nagu Freddie Mercury olekski Queen ning et peale tema surma oleks bändiga põhimõtteliselt ühel pool olnud. Vastupidi, minu arust on kõigi ansambli liikmete panused olnud asendamatud. Aga just seetõttu on kasvõi ühe liikme lahkumine fataalne hoop, ning kui lahkujaid on kaks, on asi seda hullem. Öelge, mis tahate, aga laval oli just Mercury see, kes tegi Queenist ühe aegade parima live-bändi. Tema isiksus ja karisma, rääkimata ta fantastilisest lauluhäälest, on koos temaga kadunud ning teda asendada ei ole lihtsalt võimalik.
Samuti pole mul midagi Paul Rodgersi vastu. Tüüp on väga andekas, ning Free leiab üsna tihti tee minu playlisti. Igal juhul on Rodgers parem, kui Elton John või, hoidku selle eest, George Michael. Ja kui May ütleb, et tema ja Rodgersi vahel on mingi keemia, siis more power to them.
Mis aga mind kui Queeni laulude peal üles kasvanud inimest niivõrd morjendab on aga see, kui räägitakse Rodgersist kui Queeni päästjast ja varjusurmast välja toojast. Elu24 artiklist jääb mulje, nagu oleks May, Taylor ja Deacon alates Mercury surmast meeleheitlikult uut lauljat otsinud, kelleks osutus siis lõpuks Rodgers. Ma küll pole absoluutne autoriteet küsimuses, millega nad täpselt need aastad tegelesid, aga enamus ajast kulus neil minu teada küll erinevate heategevuskontsertide ja -projektide (The Freddie Mercury Tribute Concert, 46664 kampaania), albumite tootmise (Made in Heaven, Queen Rocks, Greatest Hits III) ja muude projektide (muusikal, arvutimäng) peale. Rodgersiga kohtus May juhuslikult, Fender Strat Pack kontserdil.
Pealegi pole Rodgers kunagi ametlikult Queeniga liitunud, see uus projekt kannab nime Queen + Paul Rodgers. Ka Brian May ise on öelnud, et Rodgers ei asenda Mercury't. Ehkki Queen pole ka ametlikult laiali läinud, on ansambel juba kümmekond aastat olnud ilma laulja ja bassimängijata - mis kuradi varjusurmast tõusmisest siin rääkida saab?
Bassimängijast rääkides, siinkohal veel üks näide Elu24 suleseppade ignorantsusest. Artiklit tsiteerides, "Väidetavalt ei osale Queeni Riia kontserdil aga bändi basskitarrist John Deacon." Väidetavalt? Lisaks sellele, et Deacon pole kunagi Queen + Paul Rodgers projektiga tegemist teinud, lahkus ta muusikaärist juba 90-ndate lõpus peale Queeni viimase loo, "No-One But You (Only The Good Die Young)" salvestamist. Kümme aastat tagasi pilli varna riputanud mehe kohta ei öelda, et "väidetavalt ei osale".
Kogu see Queen+ teema on juba iseenesest nõme sellout, aga kui seda iga kord haibitakse ja väidetakse, et "best thing ever" ja "taassündinud legend" ja midaiganes, võtab küll metafoorilises mõttes sita keema. Nõustun täielikult Urban Turbaniga, et Queen oleks võinud legendiks jäädagi. Aga selle asemel venitatakse seda edasi ja lüpstakse igal võimalusel. Legendist tehakse endale pensioniplaan, mida võib igal hetkel üles soojendada, kui tengelpung hakkab endast märku andma. Keegi ikka ju tuleb kuulama ja plaate ostma. No milleks? Nii Taylor kui May on tegelikult piisavalt andekad mehed küll, et originaalset muusikat teha. Mõlemal on olnud üsnagi edukad sooloprojektid (The Brian May Band-is on muuhulgas mänginud Cozy Powell ja Rick Wakeman. Rick Wakeman, kurat võtaks). Võiks siis seda talenti natuke rakendada ka, mitte kogu aeg vanade loorberite peal liugu lasta.
Üldiselt, hea muusika austajatel tasub kindlasti seda kontserti kaaluda. Brian May ja Paul Rodgers on mõlemad esimese suurusjärgu tähed (sõna otseses mõttes superstaarid, mitte nagu need teatud telesaates vorbitud tegelased). Mina sinna siiski ei lähe, kuna ma tean, et ma ei suudaks Paul Rodgersit mitte Freddie Mercuryga võrrelda, ja see võrdlus valmistaks mulle ainult pettumust.
Tsiteerin veel Lauri Laubret: "Usun, et parem on kuulata nende muusikat live’is kui tuhat korda üht ja sama plaati."
Heameelega kuulaks Queeni laivis, aga kahjuks pole see enam võimalik. Tooge Mercury surnuvallast tagasi ja veenge John Deaconit jälle bassi kätte võtma, ning ma lähen läbi paksu ja vedela sinna kohale, neid kuulama. Seni aga näidake üles veidi respekti rokkmuusika ajaloo ühe edukaima kollektiivi vastu ja ärge publitseerige tõe pähe oma väljamõeldisi. Aitäh.
Normaalne?
Kas teil on ka vahel nii, et näete kuskil mõnda inimest, ja see meenutab teile täpipealt mõnda tuttavat, ainult mitukümmend aastat vanemana? Mul juhtub seda pidevalt, ja eriti just bussis. Ma sõidan iga päev bussiga tööle, ja samal ajal liigub päris palju vanemaid inimesi linna poole, ning mul on aega neid jälgida. Ja keskmiselt kord nädalas näen kedagi, kes on täpselt mõne sõbra nägu; tekitab just sellise tunde, et see või too sõber on näiteks 40 või 50 aasta pärast just selline. Ja mitte ainult näoilme, vaid tihti ka üldise oleku ja miimika poolest.
On see normaalne?
Ja bussidest rääkides, mulle tundub järjest enam, et tänapäeva bussid on mingitele kääbustele mõeldud. Nii linna- kui maaliinibussid. Marsadest rääkimata. Igal pool löön oma pea kuhugi vastu ära, ja istuma mahtumisega on ka probleeme. Eriti marsades - no ei mahu põlved ära. Ma saan aru küll, et üritatakse rohkem inimesi bussi mahutada, et üks ots rohkem raha sisse tooks, ja minu pikkused (ja pikemad - on ka selliseid!) on esimesed, kes seda märkavad, aga ikkagi:
On see normaalne?
Ahjaa, veel üks asi. Mul on viimasel ajal olnud päris mitu déjà vu-d, erinevates igapäevastes situatsioonides ja vestlustes. Äärmiselt veider tunne; ma ei pea vist tegelikult kirjeldama seda, igaüks on seda tõenäoliselt tundnud. Ja veidike hiljem on kõik juba unustatud, kuna situatsioon oli nii tavaline (seega käiks see vist déjà senti alla).
On see normaalne?
On see normaalne?
Ja bussidest rääkides, mulle tundub järjest enam, et tänapäeva bussid on mingitele kääbustele mõeldud. Nii linna- kui maaliinibussid. Marsadest rääkimata. Igal pool löön oma pea kuhugi vastu ära, ja istuma mahtumisega on ka probleeme. Eriti marsades - no ei mahu põlved ära. Ma saan aru küll, et üritatakse rohkem inimesi bussi mahutada, et üks ots rohkem raha sisse tooks, ja minu pikkused (ja pikemad - on ka selliseid!) on esimesed, kes seda märkavad, aga ikkagi:
On see normaalne?
Ahjaa, veel üks asi. Mul on viimasel ajal olnud päris mitu déjà vu-d, erinevates igapäevastes situatsioonides ja vestlustes. Äärmiselt veider tunne; ma ei pea vist tegelikult kirjeldama seda, igaüks on seda tõenäoliselt tundnud. Ja veidike hiljem on kõik juba unustatud, kuna situatsioon oli nii tavaline (seega käiks see vist déjà senti alla).
On see normaalne?
Tee ise fotostuudio
Selgituseks, mitte täismõõduline fotostuudio, vaid makrofotode jaoks mõeldud, kontrollitava valgusega pisistuudio.
Igatahes, kuivõrd mu DIY-sõltuvus järjest süveneb ning Mardi sõnul "boxe tuleb nagu vändrast saelaudu", kasvab samaväärselt ka mu edevus. Paarile viimasele valmis tehtud efektipedaalile olen ma juba väikese isetehtud logo peale pannud. Et oleks professionaalsem või nii. Ja nüüd mõni aeg tagasi hakkasin otsima moodust pedaalidest normaalseid pilte teha. Ma küll juba oskan saavutada võrdlemisi head valgustasakaalu, kasutades vana veneaegse kommitopsi kaane sisemist poolt välgu lakke peegeldamiseks, aga hing ihaldas ka sellist ühtlast helevalget tausta, nagu netist enamustelt tootefotodelt näha võib. Õnneks ei pidanud ma hakkama ratast leiutama, kuna Strobisti-nimelises blogis on selle kohta juba artikkel olemas:
http://strobist.blogspot.com/2006/07/how-to-diy-10-macro-photo-studio.html
Minu versioon sellest läks maksma täpselt null raha. Karbi sain Kai ema käest, kes TÜ raamatukogus töötab, ning kalkapaberi asemel kasutasin vinüülkleepse katvat õhukest kaitsepaberit (neid kleepse on mul A4 mõõdus juppidena). Lisaks üks vana poster, mille tagumine külg läheb pildistatavatele esemetele taustaks, ning pakketeipi ja kleeplinti. Nagu ülaltoodud artiklis juhendatud, lõikasin kolme külge augud sisse ning katsin need õhukese paberiga, läikivam pool sissepoole. Põhja ja neljanda külje katsin postriga, ning kuna kaas oli juba eraldi, siis pildistamiseks vajalikku ava ei pidanudki lõikama. Küljed said veel ohtralt pakketeibiga tugevdatud. Aega kulus umbes tunnike, ning pärast seda pildistasin kõiksugu esemeid, mida ma toast leidsin:
Mu pildistamisoskused pole küll kiita, aga minu arust on tulemused päris head. Omatehtud pedaalide eksponeerimiseks igatahes täiesti adekvaatne meetod. Kindlasti saaks Photoshopis või kuskil pilte kruttides veel parema tulemuse, aga ma hetkel ei viitsi sellega väga jännata - pildistada on põnevam.
Paar "bigger picture" pilti ka, kus on näha, milline see kast ise välja näeb, ning kuidas valgusallikad on paigutatud:
Nende kahe lambiga sain ma piisavalt palju valgust, et säriaeg jääks 1/40 sekundi kanti, tänu millele saab pilte ka käsitsi, ilma statiivita teha. Ühtlasi avastasin ma ka veel ühe kasutuse mikristatiividele - lisaks vastvärvitud/lakitud pedaalidele võib sinna külge riputada ka lampe.
Igatahes, kuivõrd mu DIY-sõltuvus järjest süveneb ning Mardi sõnul "boxe tuleb nagu vändrast saelaudu", kasvab samaväärselt ka mu edevus. Paarile viimasele valmis tehtud efektipedaalile olen ma juba väikese isetehtud logo peale pannud. Et oleks professionaalsem või nii. Ja nüüd mõni aeg tagasi hakkasin otsima moodust pedaalidest normaalseid pilte teha. Ma küll juba oskan saavutada võrdlemisi head valgustasakaalu, kasutades vana veneaegse kommitopsi kaane sisemist poolt välgu lakke peegeldamiseks, aga hing ihaldas ka sellist ühtlast helevalget tausta, nagu netist enamustelt tootefotodelt näha võib. Õnneks ei pidanud ma hakkama ratast leiutama, kuna Strobisti-nimelises blogis on selle kohta juba artikkel olemas:
http://strobist.blogspot.com/2006/07/how-to-diy-10-macro-photo-studio.html
Minu versioon sellest läks maksma täpselt null raha. Karbi sain Kai ema käest, kes TÜ raamatukogus töötab, ning kalkapaberi asemel kasutasin vinüülkleepse katvat õhukest kaitsepaberit (neid kleepse on mul A4 mõõdus juppidena). Lisaks üks vana poster, mille tagumine külg läheb pildistatavatele esemetele taustaks, ning pakketeipi ja kleeplinti. Nagu ülaltoodud artiklis juhendatud, lõikasin kolme külge augud sisse ning katsin need õhukese paberiga, läikivam pool sissepoole. Põhja ja neljanda külje katsin postriga, ning kuna kaas oli juba eraldi, siis pildistamiseks vajalikku ava ei pidanudki lõikama. Küljed said veel ohtralt pakketeibiga tugevdatud. Aega kulus umbes tunnike, ning pärast seda pildistasin kõiksugu esemeid, mida ma toast leidsin:
Mu pildistamisoskused pole küll kiita, aga minu arust on tulemused päris head. Omatehtud pedaalide eksponeerimiseks igatahes täiesti adekvaatne meetod. Kindlasti saaks Photoshopis või kuskil pilte kruttides veel parema tulemuse, aga ma hetkel ei viitsi sellega väga jännata - pildistada on põnevam.
Paar "bigger picture" pilti ka, kus on näha, milline see kast ise välja näeb, ning kuidas valgusallikad on paigutatud:
Nende kahe lambiga sain ma piisavalt palju valgust, et säriaeg jääks 1/40 sekundi kanti, tänu millele saab pilte ka käsitsi, ilma statiivita teha. Ühtlasi avastasin ma ka veel ühe kasutuse mikristatiividele - lisaks vastvärvitud/lakitud pedaalidele võib sinna külge riputada ka lampe.
Pudel
Tauno ulatas pudeli.
5 lemmik Eesti õllemarki, eelisjärjekorras:
1) Tõmmu Hiid
2) Aleksander
3) Albert Le Coq (tootmisest maas?)
4) Saku Rock
5) Saaremaa X
5 lemmik välismaal tehtud aga Eestis müügil olevat marki (haruldase margi puhul ka - kust ostsid/jõid?)
Ainus joodav importõlu, mida ma maitsnud olen, on Kru¨ovice tume.
Pudeli ulataks edasi Liinale ja Astridile.
5 lemmik Eesti õllemarki, eelisjärjekorras:
1) Tõmmu Hiid
2) Aleksander
3) Albert Le Coq (tootmisest maas?)
4) Saku Rock
5) Saaremaa X
5 lemmik välismaal tehtud aga Eestis müügil olevat marki (haruldase margi puhul ka - kust ostsid/jõid?)
Ainus joodav importõlu, mida ma maitsnud olen, on Kru¨ovice tume.
Pudeli ulataks edasi Liinale ja Astridile.