Kui oled natukenegi lauamängude huviline, tule ja osale uue lauamängude veebipoe avamismängus, kus tuleb kahe nädala jooksul vastata õigesti kümnele küsimusele. Edetabeli kümme parimat saavad lauamangud.ee poolt auhinnaks uhiuue lauamängu, kõik ülejäänud osalejad aga esimese tellimuse tegemisel 10-protsendilise soodustuse.

Kui kõrge torni suudad sina ehitada tatipallidest?

Minu torn on 20,86 m kõrge:


Tee järgi.

World of Goo

Igasuguseid puslesid ja mõistatusi on terve netiavarus täis, eksole. See siin erineb teistest sellepoolest, et puuduvad igasugused juhised. Ehk siis, you figure it out.

Minul läks filmivaatamisega vaheldumisi kolm ja pool tundi. Järjest tehes oleks vast tunniga hakkama saanud.

Uus video. 'nuf said.

Edit @ 11. mai
Ja veel üks demo.

Mina hakkan juba raha kõrvale panema. Aga sina?

Sattusin veidi aega tagasi nägema videot arvutimängust nimega "Spore". Ning peale video lõppu jäi mul sõna otseses mõttes karp lahti. Miks? Sest tegu on tõenäoliselt kõigi aegade parima mänguga. Isegi praeguses toores faasis on ta tehnoloogiliselt teistest mängudest mitme aasta jagu ees.

Igatahes, link videole: http://video.google.com/videoplay?docid=8372603330420559198&q=spore
See on umbes pool tundi pikk, aga igal juhul vaatamist väärt.

Ühe sõnaga öeldult on mängu sisuks evolutsioon. Mängija alustab üheainsa ainurakse organismiga ja teeb läbi selle elutsükli. Keskkonnaks on väike veetilk, ning seal on lisaks veel teiste mängijate loodud organismid. Tegu ei ole siiski multiplayer-mänguga, vaid neid teised organismid tõmmatakse alla kesksest andmebaasist ning neid kontrollib arvuti.

Mõne aja möödudes on mängijal võimalus liikuda edasi järgmisesse põlvkonda, ning see annab võimaluse oma organismi täiustada, mille jaoks on mängus spetsiaalne editor. Siin tulebki mängu evolutsioonifaktor, ainult et see ei ole juhuslik, vaid mängija kontrolli all. Oma elukale - mis muuseas areneb varsti hulkrakseks ja siis selgroogseks - saab lisada terve arsenali igasuguseid jäsemeid ja muid vidinaid. Mis teeb mängu aga nii erakordseks, on see, et ükskõik kui veidra eluka mängija ka kokku ei paneks, programm suudab seda ikka analüüsida ja panna ta realistlikult liikuma ja käituma. Tahad kahekümne jalaga ninasarvikut? Kahe peaga elevanti? Hargnevate jalgadega koera? Lase aga käia.

Et mäng mingil hetkel toppama ei jääks, on võimalik arendada ka oma eluka ajumahtu. Kui see jõuab teatud tasemele, võtab mäng uued mõõtmed. Enam ei kontrolli mängija ühte elukat, vaid tervet kampa. Mäng muutub FPE-st (First Person Eater, nagu mängu autor Will Wright ise ütleb) strateegiamänguks. Mängija saab oma elukatele osta näiteks relvi, erinevaid ehitisi, leiutisi (nagu tuli, ratas jne), samuti saab suhelda teiste sarnaste hõimudega, kes planeedil elutsevad.

Mingil hetkel, kui hõim on ka sotsiaalses mõttes piisavalt arenenud, muutub mäng jällegi, ning seekord on tegu Sim City laadse süsteemiga. Mängija kontrolli all on terve linnatäis elukaid, kelle heaolu eest tuleb hoolitseda. Loomulikult on võimalik kujundada oma unikaalne arhitektuur, või kasutada teiste mängijate stiilinäiteid. Suhtlemine teiste linnadega muutub keerulisemaks, mängu tulevad diplomaatia, kultuur ja kaubandus.

Kuid see pole veel kõik. Jällegi peale mõnda aega mängimist ja oma rahva ("elukas" on selle kohta juba veidi naljakas öelda) arendamist on mängijal võimalik ehitada UFO, millest saab tsivilisatsiooni universaalne töövahend. Seda võib kasutada relvana teiste, vaenulike tsivilisatsioonide vastu, sellega saab lennata teistele planeetidele ja neid koloniseerida. Võimalik on ka lend teiste päikesesüsteemide ja isegi galaktikateni. UFO abil on võimalik planeetidel elu tekitada (genesis) või vastupidi, terveid planeete hävitada (Death Star, anyone?). Ning siinkohal kaotab mäng igasugusegi eeldefineeritud eesmärgi - mängijatel on vaba voli teha, mida nad iganes soovivad. Loomulikult on võimalus ka soovi korral oma organismi füüsiliselt arendada, nagu seda kunagi varasemas staadiumis tehtud sai.

Mängu ideoloogia võtab minu arust kõige paremini kokku Will Wrighti ütlus:

Ma ei taha, et mängijad tunneksid end kui Luke Skywalker. Ma tahan, et nad tunneksid end kui George Lucas.

Härra Mõrumanni päevaraamatust leidsin sellise asjapulga, nagu 20Q.net. Tegu on nähtavasti tehisintelligentsiga, mis küsimusi esitades arvab ära, mille peale mõtled. Kuna ta peab meeles teiste inimeste vastuseid, pidavat ta järjest osavamaks muutuma. Näiteks kui ma tuule peale mõtlesin, siis selle ta arvas küll ilusti ära. Samas rokkbändiga jäi jänni, selle pidin talle ise ette ütlema.

Pärast ta ütles mulle veel, mida teised inimesed olid vastanud, kes rokkbändi peale mõelnud olid, ja mida mina olin teistmoodi arvanud. Ehk siis, "You said..." on see, mis mina vastasin. "I say..." on tema enda arvamus, mis on kujunenud eelmiste külastajate vastustest. Kaldkirjas minu kommentaarid.

Is it outside? You said Sometimes, I say No. Vabaõhukontserdid, anyone?
Can it climb? You said No, I say Yes. Edetabelites ronida siis? Selle peale ma tõesti ei mõelnud.
Is it heavy? You said Irrelevant, I say Yes. Ma mõtlesin rohkem nagu massi poolest... äkki teised mõtlesid muusikastiili? Või bänd koos tehnikaga?
Does it live in groups (gregarious)? You said Irrelevant, I say Yes. Rokkbändid on siis nähtavasti karjaloomad.
Can you smell it? You said Irrelevant, I say Yes. Peale rasket kontserti ehk tõesti...
Can you play with it? You said Irrelevant, I say Yes. Ee... nojah, bändis endas mängides jah.

Ja siis veel vastuseid küsimustele, mida 20Q minu käest ei küsinud. Kaldkirjas jälle minu kommentaarid.

Can it be washed? I say Probably. I say Hopefully.
Is it usually warm? I say Yes. Taaskord vist vihje raskele kontserdile.
Does it grow over time? I say Yes. Koosseisult? Ei, pigem kuulsuse poolest ikka.
Can it run fast? I say Yes. Hullunud fännide eest?
Does it like to run? I say Probably. No mis ma oskan öelda...

Proovige ise ka.