Klõpsisin öösel igavusest hunniku pilte. Mõned tulid isegi välja:

Head vabariigi aastapäeva!

(vasakult) Piret, Rebeka ja Astrid

Asi hakkab ilmet võtma.

http://faded.havocaos.com/mp3/hymn3.mp3

Eelmine aasta kasvas ühest kitarrifoorumi arutelust välja selline töötlus Eesti hümnist. Tookord polnud meeles seda üles panna, aga tänavu leidsin arvuti kõvaketta sügavustest üles, nii et siin ta on.

Kasutatud: Rebeka, Mirjam, Line6 Toneport, Tracktion, Reason, EZDrummer.

Work-in-progress variandid ka:
http://faded.havocaos.com/mp3/hymn.mp3 (ainult kitarr)
http://faded.havocaos.com/mp3/hymn2.mp3 (kitarr, bass ja trummid)

Klõpsisin nädalavahetusel kitarridest natuke pilte teha, tulemused on siin:







Minu arust tulid päris hästi välja. Kole jama oli alguses sellega, et saada pilti, mis oleks terav, ja kus samal ajal kuldsed detailid välja paistaksid. Välguga tehes jäi kuld just üsna kahvatult. Oleks korralik statiiv, oleks lihtsalt ilma välguta ja pika säriajaga teinud, aga kahjuks seda pole. Lõpuks peegeldasin lihtsalt välgu lakke, nii tulid kõige paremad pildid.

Paint.NET-is proovisin paari toredat filtrit ka, kaks näidet on siin:





Muuseas, Paint.NET on ilmselt üks parim Windowsi platvormile kirjutatud vabavaralistest fototöötlusprogrammidest. Selmet Photoshop-i pirateerida või GIMP-iga jännata, tõmmake Paint.NET parem.

Viimane tramm (MP3; 6.11MB; 256kbps)

Selline lugu sai siis täna valmis tehtud. Tegu on töötlusega (ehk peenemalt öeldes interpretatsiooniga) Jäääära samanimelisest loost. Tehtud sai ta Kitarrifoorumi interpretatsioonivõistluse jaoks.
Tahaksin tänada Kaid, kes mind pidevalt tagant surkis, ning Ivot, kes laenas mulle mikrofoni ja informeeris mind faktist, et tähtaeg oli 11. november (ehk täna), mitte 17. november, nagu ma alguses arvasin.

Tegelikult oli päris huvitav seda lugu lindistada, kuna ma kasutasin esmakordselt päris mitut võtet. Esiteks, lindistasin kitarr ja bass puhtalt ning efektid ja võimu-kabinetisimud lisasin pärast arvutis. Teiseks, akustilise kitarri lindistasin kahe mikriga - tulemus oli palju parem heli, mis oli lisaks veel stereos. Sest kellele ei meeldiks stereo? Samuti sain lõpuks tõsisemalt kasutada kuu aega tagasi Thomannist tellitud tehnikat - Mackie Onyx Satellite ja Alesis Picoverb. Ning lõpuks sain käe valgeks ka loo masterdamises, mida ma seni polnud eriti teinud. Kokkuvõttes üsnagi hariv üritus. Lõpptulemusega jäin üsna rahule, kui mu hääl ehk välja arvata. Üritasin küll teed ja brändit juua, et kõri ja nina puhtaks saaks, aga ikka jäi mingi kergelt nasaalne hääl. Ah, tühja temaga.

Mujalt niipalju, et sain kätte ja paigaldasin Piretile GFS Fatbody helipea, millest ma siin põgusalt rääkisin. Esialgsed katsetused mu pisikese võimuga on paljulubavad - she plays like buttah! Kahjuks pole Rebekale tellitud Swinesheadi helipead ikka veel kohale jõudnud, ehkki nad saadeti juba ligi kolm nädalat tagasi ära. Neetud kesiganes-selle-eest-vastutav-on.

Head kolme minuti pärast algavat isadepäeva!

Ehk siis, lühikokkuvõte viimase aja tegevustest.

Tegelikult võib vist kohe ära öelda, et päeviti ei toimu midagi põnevat, kuivõrd ma olen tööl. Seega alljärgnev tekst räägib õhtutest.

Esmaspäeva õhtul läksime Kaiga Jäääärt¹ kuulama. Mis seisnes selles, et ma kõndisin töölt linna, linnast Maaülikooli metsamaja juurde Kaile ja Mariale vastu, ning sealt tagasi linna. Järgnes kiire pitsa Mokas (mis on viimasel ajal mu lemmiksöögikohaks saanud), ja siis kontsert. Kai juba kirjutas sellest, nii et ma lisaks ainult niipalju, et ma kontserdi heliga eriti rahule ei jäänud. Kole palju basse oli pidevalt, nii vokaal kui basskitarr kumisesid metsikult. Kuskil kontserdi teise poole peal tegi helimees lõpuks midagi (low cut vokaalile?), mis heli kuulatavaks muutis. Miks ta seda kohe alguses ei teinud, ma ei tea. Igal juhul meeldisid mulle Jääääre kunagised unplugged-kontserdid Keemiahoone ringauditooriumis rohkem. Üldiselt oli siiski tore õhtu.

Teisipäeva õhtul tähistas Andres oma sünnipäeva. Seal sai üle tüki aja vanu kursavendi nähtud, lõõbitud, räägitud, pilli mängitud, ja muud. Koju jõudsin kella kolme paiku - järelikult oli hea pidu.

Kolmapäeval sai natuke rahulikumalt hingata ja kodus nokitseda. Nimelt olin ma mõnda aega tagasi eBay'st saanud USA Telecasteri sillahelipea ning selle Piretile peale jootnud. Millega ma ei osanud aga arvestada, oli see (siinkohal peaks vist hoiatama, et järgneb jälle natuke tehnilisemat juttu), et too helipea oli sama magnetilise ja elektrilise polaarsusega, mis praegune kaelahelipea. Lühidalt tähendas see seda, et isegi helipäid jadamisi ühendades (mida ma tavaliselt kärinaga mängimisel kasutan) on kuulda müra, kuna helipead ei käitu humbuckerina. Igatahes, esmaspäeval olin kätte saanud spetsiaalselt tellitud magnetid (neodüümiumboriidist, üüüü...), ja lõpuks jõudsin selleni, et pöörasin sillahelipea magnetpolaarsuse ümber. Siis jäi ainult ühel helipeadest veel juhtmed ära vahetada, et ka elektriline polaarsus ümber pöörata, ning olidki helipead omavahel RW/RP, ehk magnetiliselt ja elektriliselt faasinihkes, ning humbuckeri efekt saavutatud. Seega sai Piret, kes seni oli üsna lahtilammutatud olekus kohvris seisnud, jälle mängukõlbulikuks. Või noh, peaaegu, sest lõpuks, pärast kogu seda nokitsemist, pilli häälestades läks mul G-keel pooleks. Ei, mitte minoorakordi sõrmitsedes². Õnneks on Rebeka täiesti mänguvalmis, nii et elektrikitarritu ma ei ole.

Kusjuures tina saavad mõlemad pillid veel omajagu näha. Rebekale on tulemas komplekt Swinesheadi helipäid, ning Piretile GFS Fatbody, mis tõotab olla eriti rokenroll pea. Ja siis tahaks Rebekale veel GFS Dream90 helipäid proovida, ning Piretile Bill Lawrenci T-stone komplekti...

Muidu aga ootan ma järjekindlalt Thomannist tellitud asju. Täna nägin isegi unes, kuidas mulle postiteatis tuli, et nüüd on pakid kohal. Ja mitte üks, vaid kaks korda nägin. Esimene kord oli tavaline teatis, ja teine kord mingi pruuni ümbriku sees. Ei tea, kas see on mingi märk, et nüüd varsti on kohal? Või hakkan ma lihtsalt segaseks minema...


¹ - Jäääärt? Jäääära? Kuidas seda nüüd käänataksegi?
² - pillimeeste inside nali... I broke a G-string while fingering a minor.

Ma näen viimasel ajal imelikke unenägusid. Eelmine kolmapäev nägin näiteks unes, et mul oli mingi tore Schecteri shredcaster. Tal oli mingit tüüpi Floyd Rose tremolo ja Seymour Duncan Hot Rails helipead. Miks mul selline kitarr oli, ma ei tea, sest see kehastas kõike, mis mulle kitarri juures ei meeldi - kiirusele optimeeritud disain, imeõhuke kael, high-gain helipead ja keeruline tremolosüsteem. Vähemalt oli tremololt kang maha kruvitud.

Vot umbes selline võis see kitarr välja näha (v.a. muidugi Ibanezi logo):

Joonistatud selle programmi abil.

Täna jäin ma õhtupoole paariks tunniks tukastama, ja nägin unes, et ma olin Saksamaal. Istusin ühes pikas koridoris mingi ukse taga ja ootasin. Samas istusid veel kaks inimest. Mingi aeg proovis üks noist inimestest uksest sisse minna, aga ma tegin "khm-khm" ja selgitasin, et mina olin seal varem, ning ta istus jälle maha. Siis tuli mõne aja pärast uksest veel üks inimene välja, ütles "järgmine" (jah, "järgmine", mitte "nächste" - kogu dialoog siin ja edaspidi toimus sulaselges eesti keeles) ja jalutas minema. Ma läksin siis sisse ja kõndisin laua juurde, kus, seljaga minu poole, istus üks mees. Vahepeal oli mu teadvusesse jõudnud fakt, et tegu on mingit tüüpi talendiotsingu kontoriga. Mul oli rahakott käes ja hakkasin sealt juba ID-kaarti otsima (ehkki see vist välismaal ei kehti), aga mees küsis mul ainult mu nime. Siis mõõtis ta mu juuste pikkuse üle ja täheldas, et mu juuksed vajaksid üle värvimist. Ma vastasin, et see oli mul plaanis jah. Siis läksime me koos trepist alla ja ühte ruumi, kus pidi vist toimuma mingi prooviesinemine. Miskipärast jõudsin ma järeldusele, et nad teevad vist telereklaame. Igatahes, seal ruumis tuli mulle vastu ei keegi muu kui Aladar (SbM-i eelmine trummar), ja ulatas mulle ühe väga kahtlase akustilise kitarri. Ma uurisin seda igast küljest - kaelalt oli sõrmlaud kuidagi maha võetud, ja kael ise saetud maha nii, et järgi jäi vaid kümne sentimeetri pikkune pealt sile jupp. Selle alla oli kuidagi torgatud uus, lühem sõrmlaud ning jupike plastmassist joonlauda, mille eesmärk tundus olevat kaela nurga reguleerimine. Tolle uue sõrmlaua otsas oli siiski täiesti korralik pea, funktsioneerivate pingutitega ja puha. Isegi keeled olid peal, ja läbi mingi ime oli see pill isegi hääles. Ehkki keelte kõrgus oli umbes kolm sentimeetrit, õnnestus mul sellega paar akordi võtta. Ja kõik see aeg seletas too mees mulle, et ma pean nüüd tegema kurba nägu, sest ma olen oma isaga tülli läinud, ning teesklema, nagu mängiksin ma kitarril nukrat lookest. Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, stseen muutus ning ma nägin kahte vana klassiõde, Helenit ja Liina Mariat. Helen ütles lihtsalt tere ja Liina Maria tahtis teada, et kuidas mul seal Saksamaal läheb siis. Ja mul oli tunne, et ma rääkisin Liinaga samal ajal näost näkku (sest ta oli sealsamas, ma ju nägin teda), ja telefoni teel (sest mul oli pidevalt tahtmine kõne lõpetada, et arve liiga suureks ei läheks). Me rääkisime siis natuke aega, ja siis lõppes uni ära.

Täna sai Rebeka ka ära ristitud - sain kätte tellimise peale tehtud nimeplaadi ja sobitasin pilli külge.



Kiitlen natuke kasutatud materjalidega. Plaat ise on eebenipuust, tekst on mother-of-pearl inlay ja ring ümber ääre on abalon.

The Road Not Taken (MP3; 256kbps; 10.7MB)

Mingi õhtu häälestasin ühe kitarri open-G häälestusse ja hakkasin erinevaid akorde proovima. Lõpuks leidsin ühe päris kena harmoonia ja täna arendasin seda edasi ning lõpuks võtsin linti ka. Vahelduse mõttes ainult kitarridega, ilma süntide/arvutitrummideta. Akustilise kitarri võtsin oma mingi kahtlase mikriga, seetõttu on kerge taustasahin ka.

Ahjaa, juba veidi aega tagasi, SbM-i uusi demosid miksides märkasin, et kui Tracktionis loole mingi zhanr määrata (ID3 tagis), siis pärast MP3 faili atribuute vaadates on see hoopis millekski muuks muutunud. Proovisin täna huvi pärast, mis täpselt milleks muutub, ja leidsin sellised huvitavad variandid:

A capella -> Blues
Folk-rock -> Eurodance
Ballad -> New Age
Chanson -> Pranks
Punk Rock -> Porn Groove
Thrash Metal -> Christian Rock
Psychedelic Rock -> Booty Bass
Reggae -> Tango

Nii et kui keegi juhtumisi tõmbas omale SbM-i loo Saatanlik anne ja leidis, et ohhoo, Chanson, siis tegelikult on see lugu siiski Power Ballad.