Ainult Windows 7 kasutajatele: Mis programmid sul superbar'ile kleebitud on?

Mul on:

• Windows Explorer
• Winamp
• Internet Explorer 8
• Windows Live Mail (beta)
• Windows Live Writer (beta)
• MetroTwit
• Calculator
• Microsoft Virtual PC 2007
• VLC media player
• Paint.NET
• Visual Studio 2010
• Word 2010 (beta)
• Excel 2010 (beta)
• FlashFXP
• μTorrent

Möödunud nädalavahetusel vahetasin ma oma läpakas Windows 7 välja, Windows Server 2008 R2vastu. Põhjuseks suuresti see, et Windows 7 RC (Release Candidate) aegub tuleva aasta märtsis, ning seega tuleks mul enne seda tärminit lõplik versioon soetada, mis aga omakorda nõuab rahalist väljaminekut. Samas Windowsi serveriversiooni on mul, nagu kõigil ISIC-kaardi omanikel, võimalik tasuta saada DreamSpark-nimelise programmi kaudu. Muidugi teatud mööndustega, nt. kommertslikel eesmärkidel kasutamine on keelatud, aga muidu täiesti soodne diil. Ja kuna teised sarnaste huvidega indiviidid on juba lahkelt valmis teinud juhendi, kuidas serveri-Windowsist kasutuskõlblikku tööjaama teha, siis polnudki muud, kui ühel õhtul süsteemikettast varukoopia, DVD arvutisse ning vana hea format C:\ teha.

Üldiselt on üleminek olnud vägagi valutu. Natuke läks aega, et Windows veidi leebemaks muuta (vaikimisi peavad paroolid vastama rangetele kriteeriumitele, arvuti välja lülitamisel küsitakse põhjust, jne), ning kõik vajalikud draiverid leida ja installida, aga hetkel on kogemus umbes 98% ulatuses sama, mis Windows 7 all, kõik visuaalsed efektid kaasa arvatud. Puudu on ainult mõned üksikud meelelahutusvidinad, à la Media Center, Games Explorer ja mängud. Jõudluse osas ma väga ei julge võrdlusi tuua, kuna eelnevalt kasutasin ligi pool aastat "ballasti" kogunud Windows 7 mitte-lõplikku versiooni, serveri-Windows on aga värskelt installitud ning igasugusest beeta-koodist vaba. Üldiselt on mulje aga positiivne, millegi üle otseselt kurta küll ei oska. Eks näis, kuidas see OS pikemaajalisele väntsutamisele vastu peab.

Peace out.

Hiljuti sain enda kasutusse ühe vana HP NC6000 sülearvuti (aitäh, Maali). Mis ma sellega tegin? Eks ikka seda, mida iga endast lugupidav isehakanud tehnoloogiafriik teeks - installisin Windows 7. Esiteks, et testida selle opsüsteemi jõudlust vanema raudvara peal, ning teiseks, et katsetada Windowsi Homegroup funktsionaalsust.

Esiteks numbritest:

Protsessor: Intel Pentium M 725 (1.6GHz, 1MB L2 cache)
RAM: 512MB DDR 333MHz
Ekraan: 14.1" SXGA+ (1400x1050)
Kõvaketas: 60GB 5400rpm
Videokaart: ATI Mobility Radeon 9600 (64MB DDR)
OS: Windows XP Professional
Lisaks Bluetooth, infrapunaliides, 2xUSB, touchpad ja trackpoint, 2xCardbus, DVD-lugeja, Multibay (mis võimaldab optilise seadme asendada nt. teise kõvaketta või lisaakuga), jne. Portide valikus figureerivad muuhulgas paralleel- ja jadaport, mis räägivad masina vanusest.

Rüperaal jõudis minuni veidi nirus seisukorras. Lisaks korpuse kulumisele ja igale poole tunginud mustusele oli ekraani parem ülemine nurk veidi põrutada saanud, nii et taustvalgustus paistab rohkem läbi. Pilt siiski sealt ära ei kao. Samuti on aku veidi jabur, nimelt raporteerib oma mahtuvuseks neli korda suurema numbri kui tegelikult, mille peale Windows ennustab 12-tunnist tööaega. I wish!

Paar etteruttavat pilti:

Igatahes, kruvisin korraks arvuti lahti ja puhastasin seest korralikult ära. Ekraani küürisin ka läikima, ning seejärel läks Windows 7 plaat sisse. Install võttis kokku umbes-täpselt 28 minutit. Kuna wifi-kaardi draiverit esialgu polnud, ei saanud installi ajal ka netiühendust ning päris mitme muu seadme draiverid jäid puudu. Torkasin võrgukaabli järgi ja tõmbasin käsitsi wifi-kaardi draiveri, misjärel said ka muud puuduvad automaatselt Windows Update'st alla laetud. Puudu jäid ainult TPM-kiibi ja SD-kaardilugeja draiverid. Neist viimase sain päev hiljem pärast pikka jahtimist kätte, esimene aga jäigi leidmata.

Igatahes, arvuti töötab üllatavalt normaalselt. Põhiliseks pudelikaelaks saab, nagu arvata võib, vahemälu. 512MB on küll Windowsi enda jaoks piisavalt, aga lihtsalt ei saa eriti palju programme korraga jooksutada, aeglaseks kisub. Kavatsen huvi pärast proovida, kas ReadyBoost koos 2GB SD kaardiga aitab, aga pikemas perspektiivis tuleb vist mälu juurde hankida.

Muus osas on sülesõbral jõudlust küll. Isegi graafikakaart, mis on praeguseks oma 6 aastat vana, saab vabalt hakkama nii Aero efektidega kui ka näiteks 720p video näitamisega. Tegelikult oli Mobility Radeon 9600 omal ajal üsna kõva sõna, näiteks oli tegu esimese sülearvutitele mõeldud graafikakaardiga, millel rauas DirectX 9 tugi.

Windowsi enda benchmark annab järgmised skoorid:

Kõige kehvem polegi. Üldiselt võiks kõigile, kel seisab mingi vanem raal kuskil ja kes tahaks XP asemel veidi moodsamat operatsioonisüsteemi proovida, soovitada Windows 7-t. Vista (väidetav) ressursinõudlikkus on minevik, Microsoft on tõega suutnud vist esimest korda ajaloos teha OS-i, mis on samade näitajatega riistvara peal kiirem kui eelkäija. Ainult mälu peaks vähemalt 1GB olema, kuid see ei tohiks eriline probleem olla - isegi 6-7 aasta vanused arvutid peaks vähemalt nii palju mälu tunnistama, ning DDR moodulid on võrdlemisi odavad ka, kuni paarsada krooni tükk.

Paari sõnaga ka HomeGroupi-ist. Tegu on uue featuuriga, mis (nagu nimigi vihjab) võimaldab kodukasutajatel mitme arvuti vahel faile jagada. Saab luua suletud, parooliga kaitstud "kodugrupi" ning soovi korral üsna täpselt määrata, milliseid kaustu ja faile millised kasutajad kätte võivad saada. Proovisin esimese asjana oma ThinkPad'is oleva muusikakogu välja jagada, ning sattusin kohe tõrvatilga otsa muidu meepotina tunduvas süsteemis - HomeGroup ei luba välja jagada tervet ketast, mul on aga muusikakogu eraldi partitsioonil. Ma saan seda küll jagada samal meetodil, mida me juba XP-s kasutasime (File and folder sharing), aga ainult HomeGroup'i abil saan ma näiteks Windows Media Playeris otse sirvida teises arvutis asuvat muusikakogu. Ainus moodus probleemist üle saamiseks tundub olevat nii, et terve partitsiooni asemel lisada muusika library'sse kõik kaustad ükshaaval.

Neil, kes hoiavad oma muusikat vaikimisi kohas (C:\Users\username\Music), seda probleemi muidugi ei teki. Lihtsalt mul on selline kiiks, mis sunnib mind hoidma oma muusikakollektsiooni (ehk siis, hoolega korrastatud ja organiseeritud faile) eraldi partitsioonil, ning vaikimisi Music kaustas on mul ainult suvalised ühekordseks kuulamiseks tõmmatud klipid.

Sellegipoolest on tegu üsna mugava võimalusega koduste arvutite vahel muusikat, filme ja muud silma-kõrvanuuma jagada. Ma mäletan veel üsna selgelt, kuidas sai vaeva nähtud, et kaks WinXP arvutit teineteist koduvõrgus näeksid, aga need ajad on nüüd vast lõplikult seljataga.

Lisaks on HomeGroup-i kaudu võimalik koduarvutis asuvatele failidele ka üle interneti juurde pääseda. Selleks on kõigepealt vaja oma Windowsi kasutajakonto siduda mingi online teenusepakkuja (nt. Windows Live, ehk maakeeli ilmselt igal teisel eestlasel olemas olev MSN) konto. Seejärel peaks olema võimalik nt. reisil olles oma sülearvutis avada Media Player ning otse sirvida ja kuulata koduses arvutis asuvat muusikakogu. Ma isiklikult pole seda katsetanud, aga teoorias on asi paljutõotav.

Selleks korraks kõik. Peace out!

Ma olen viimase paari kuu jooksul kasutanud vaheldumisi kaht läpakahiirt - Logitech VX Nano ja Microsoft Arc™ Mouse -, ning mõtlesin, et kirjutan neist väikese ülevaate. Tegu on kergemat sorti juhtmevabade hiirtega, mis mõeldud eelkõige mobiilsele arvutikasutajale. Üritan kategooriate kaupa mõlema head ja vead kokku võtta, ning lõpuks ka ehk ühe neist võitjaks kuulutada.

Võistlejad, kohtadele:

Üldandmed

Nagu näha, on mõlemad hiired üsna tillukesed. Aga miks on Arcil kaks tulpa andmeid? Nimelt sellepärast, et seda annab pooleks murda ning sel moel üsna pisikeseks muuta. Lahti võttes on ta aga suurem ning kõhu alt tühi. Alguses edevana tunduv disain osutub peale põgusat kasutamist aga üllatavalt praktiliseks.

Võitja: Arc. Pisemat hiirt on mugavam kaasas kanda, suuremat aga mugavam kasutada. Tänu pooleksmurtavale ehitusele vastab Arc mõlemale kriteeriumile paremini kui konkurent, ehkki vahe pole just mäekõrgune. Lisaks on Arc kergem.

Ergonoomika

Mõlemad hiired on suhteliselt tagasihoidliku, kuid mugava disainiga ning sobivad nii parema- kui vasakukäelistele. Nanol on külgede peal madalad sõrmede jaoks mõeldud vaod, mis on kaetud mingi pehmemat sorti materjaliga. Tänu nendele püsib hiir kindlalt peos ja lippama ei pane. Samas on Nano mõõtmed sellised, et suuremat sorti kätt sinna peale ei toeta, kuna sõrmed kipuvad siis hiireklahvidest üle ulatuma. Mina näiteks toetan randme hiire taha lauale, ning hiirt hoian ainult sõrmeotstega.

Arc seevastu on lahtimurtuna piisavalt suur, et terve peopesa sinna peale toetada. Samas on veidi ebaselge, mida teha neljanda ja viienda sõrmega (nimeta Mats ja väike Ats?) - üsna loogiline tundub olevat painutada nad hiire kõhu alla, kus nad võivad aga laua vastu hõõrdudes liikumist segada. Küljed on Arcil õrnalt sissepoole kaldu, mistõttu haare pole päris nii hea, kui Nanol.

Võitja: viik. Suuremate kämmaldega kasutajatele sobib Arc ilmselt paremini, kuid samas on ka Nanoga võimalik väga ruttu ära harjuda. Ei julge siin üht kindlalt teisest ette seada.

Nupud

Nanol on kokku kuus nuppu, neist viis on programmeeritavad. Lisaks tavalistele hiireklahvidele on rullik, vasaku hiireklahvi kõrval edasi-tagasi nupud ning rulliku taga otsingunupp. Rullik võimaldab kerida nii vertikaalis kui horisontaalis (paremale-vasakule nõksutades), kuid üllataval kombel puudub middle-click võimalus. Selle asemel vahetab rullikule vajutamine kahe erineva kerimisrežiimi vahel. Esimene neist on tavaline astmekaupa kerimine, nagu hiirtel ikka, kuid teine laseb rullikul täiesti vabalt pöörelda, mida too teeb inertsist kuni kümmekond sekundit. Isegi mitmesajaleheküljelised dokumendid lendavad nii kui linnutiivul. Ning õnneks on olemas võimalus middle-click otsingunupu alla programmeerida.

Arcil on ainult neli nuppu - tavalised hiireklahvid, rullik (mis kerib ainult vertikaalsuunas) ning üks lisanupp (vaikimisi back). Kahjuks asub see viimane väga ebamugavas kohas, täpselt pöidlaotsa ees, nii et kasutamiseks tuleb kogu peopesa ettepoole liigutada ning pöial välja sirutada. Selles asendis aga liigub hiir, mis muidu istub väga ilusti peopesas, viltu randme alla, ning lõpptulemusena jääb see nupp lihtsalt kasutult seisma. Nanol seevastu on edasi-tagasi nupud ilusti nimetissõrme all.

Võitja: Nano. Middle-clicki puudumine on küll veidi harjumatu, kuid sellest saab mööda hiilida. Programmeeritavaid lisanuppe on just parasjagu (vähemalt minu jaoks), ning erinevalt Arcist on kõik nupud kättesaadavad ilma tervet kätt liigutamata.

Vastuvõtja

See on Nano leivanumber. Nimelt on ta vastuvõtja tõesti oma nime - Nano Receiver - väärt, olles vähem kui 2 cm pikk (enamik mälupulki jäävad 6-7 cm kanti). Sellest vastuvõtja ise on tegelikult tühine 6 mm, ülejäänud on USB pistik. Tõepoolest märkimisväärne saavutus, peab mainima. Idee on siis selles, et sellise vastuvõtja võib konstantselt arvuti külge jätta ning ei pea muretsema, et see kuskile vastu minnes ära murdub (või, mis veel hullem, USB pesa ning emaplaati kahjustab). Tegelikkuses see päris nii lihtne ei ole, enamikel läpakatel jääb siiski lisaks vastuvõtjale endale ka paar millimeetrit USB pistikut välja paistma, mistõttu väga muretult sellega ringi vehkida ei tasu. Samas minu ThinkPad SL400-l on külgmised pordid veidi süvistatud, tänu millele sobib Nano vastuvõtja sinna kui müslitera hambaauku.

Ka hiirel endal on vastuvõtja jaoks spetsiaalne kambrike, kus seda hoida. Ligipääsemiseks tuleb põhja all olev kaas ära võtta, seejärel saab vastuvõtja panipaika poetada, või suure punase nupu abil välja lükata.

Ka Arci vastuvõtja on üsna pisike, ehkki Nano oma kõrval tundub ta üsna tüse. Seda juba naljalt sülearvuti külge ei unusta. Samas on Microsoft mõnevõrra elegantsemalt lahendanud vastuvõtja hoiustamise. Kuivõrd Arcil on kõhualune tühi ja kuskil eraldi panipaiga jaoks ruumi pole, siis kinnitub vastuvõtja hiire kõhu alla lihtsalt magnetiga. Ja niisama lihtne see ongi - ei mingeid nuppe, mida torkida. Lihtsalt voldid hiire lahti, võtad vastuvõtja kõhu alt ja torkad arvuti külge. Pärast kinnitad selle hiire külge tagasi, murrad hiire kokku ja valmis. Kogu protsess võtab vaid mõne sekundi.

Testisin ka vastuvõtjate tööraadiust. Mitte küll väga teaduslikult, aga leidsin, et mõlemad töötavad võrdselt hästi kuni 7-8 meetrini, ning siis kustuvad sama kiiresti.

Võitja: Nano. Arcil on vastuvõtja hoiustamine küll paremini lahendatud, kuid Nano vastuvõtja on nii tilluke, et seda polegi eriti tihti vaja arvuti küljest ära võtta.

Sensor

Siin polegi suurt midagi rääkida. Mõlemad hiiret kasutavad laserit, ning ma pole seni leidnud pinda, kus ükskõik kumb oleks hätta jäänud (kui ehk mingid eriti läikivad-peegelduvad pinnad välja arvata). Ka kergemat sorti mängimisega saavad mõlemad vabalt hakkama, sensor on piisavalt täpne.

Võitja: viik.

Tarkvara

Mõlemale hiirele on saada lisaprogramm - Microsoftil IntelliPoint ning Logitechil SetPoint -, mis võimaldab osade nuppude funktsiooni muuta, ning koguni erinevate programmide jaoks erinevaid funktsioone valida. Ehkki mõlemad hiired töötavad vabalt ka Windowsi vaikimisi draiveritega, tasub need programmid siiski installida.

Nagu mainitud, pakub SetPoint võimalust enamike nuppude funktsiooni oma suva järgi muuta, soovi korral ka iga programmi jaoks eraldi. Näiteks otsingunupu saab sättida aktiveerima Windowsi Flip 3D funktsiooni, avama brauseris otsingumootorit või käivitama suvalist klahvikombinatsiooni (nt. Ctrl+F). Erinevaid toetatud funktsioone on tegelikult tohutu hunnik ning nende enda käe järgi kohendamiseks võib päris kaua aega kuluda. Mina näiteks olen Internet Exploreris horisontaalsuunas kerimise asendanud tabide vahel liikumisega (paremale = Ctr+Tab ehk järgmine tab, vasakule = Ctrl+Shift+Tab ehk eelmine tab), otsingunupu alla aga panin klahvikombinatsiooni Ctrl+E, mis aktiveerib IE otsinguvälja. Samas Paint.NET-is sättisin ma horisontaalse kerimise asemele zuumimise ning otsingunupu alla panin zuumiastme taastamise 100% peale. Väga mugav tegelikult, ning teeb paljudes programmides töötamise kõvasti lihtsamaks ja intuitiivsemaks.

Lisaks nuppude programmeerimisele oskab SetPoint näidata, kui palju patareides veel vurtsu järel on ning sind nädal-paar ette hoiatada, kui nad tühjaks hakkavad saama. Veel saab programmipõhiselt seadistada kerimise kiirust ning määrata, et mängudes teatud funktsioonid välja lülitada (et sa keset mängu näiteks kogemata Flip 3D-d ei aktiveeriks).

IntelliPoint pakub samuti võimalust hiireklahvide funktsioone muuta. Erinevalt Logitechist saab ära muuta ka tavaliste hiireklahvide funktsioonid, nt. vasaku klahvi alla Copy ning parema alla Paste. Kui mõistlik see nüüd on, ma ei tea, aga vähemalt võimalus on olemas. Erinevaid funktsioone tundub ka rohkem olevat, kui Logitechil - näiteks on lisaks klahvikombinatsioonidele võimalik salvestada ja nuppude alla määrata vägagi detailseid ja keerulisi makrosid.

Samuti integreerub IntelliPoint paremini Windowsi sisseehitatud hiire seadete paneeliga, mitte ei kasuta eraldi programmi nagu SetPoint.

Võitja: viik. Jälle pole ühel võistlejal teise ees selget eelist.

Patareid

Mõlemad hiired kasutavad 2x AAA patareisid, millest jätkub väga pikaks ajaks (ma vahetan Nanol patareisid vast kord kolme-nelja kuu tagant, ning Arcil pole veel pidanud seda tegemagi). Mõlemad hiired oskavad ka energiat säästa, kui neid mõnda aega ei kasutata. Nano lülitab ennast automaatselt välja, kui vastuvõtja hiire sisse torgata, ning hakkab jälle tööle, kui see välja võtta. Õnneks on Logitech lisanud ka eraldi sisse-välja nupu (taaskord viide sellele, et vastuvõtjat ei peagi tegelikult arvuti küljest eemaldama). Arc oskab ennast välja lülitada siis, kui ta pooleks kokku murda, kuid eraldi sisse-välja nuppu tal pole.

Mõlemal hiirel on ka tuluke, mis hakkab punaselt helendama, kui patareid otsakorral on.

Võitja: napilt vast Nano, tänu eraldi on-off nupule. Samas Arci pooleks murda pole ka just raske.

Konstruktsioon

Nano tundub käe all tugev ja soliidne, kuskilt midagi ei loksu. Kerimisrullik on mõnusalt raske ning metallist äärtega, mis näeb päris stiilne välja. Igasugusele mustusele ja kriimustustele on ta ka päris kenasti vastu pidanud.

Arc näeb samuti soliidne välja, kuid vasakpoolne hiirenupp on juba võrdlemisi lühikese ajaga veidi läikima kulunud. Samuti on kerimisrullik plastikust ja jätab üsna odava mulje. Muus osas pole aga midagi halba öelda. Ma võtsin Arci ka lahti, et vaadata, kuidas tal see hing ehitatud on - täitsa korralik, metallist. Ei maksa karta, et see juba veidi aja pärast logisema hakkab ja hiir enam kinni ei püsi.

Võitja: Nano. Tundub teine lihtsalt veidi kulumiskindlam.

Aksessuaarid

Ega hiirte puhul mingist lisavarustusest väga rääkida ei saagi. Mainiks lihtsalt, et mõlema hiirega tuli kaasa kotikene, kuhu selle reisi ajaks saab panna. Logitechil on see mingist sünteetilisest materjalist ja lukuga, Microsoftil tekstiilist ja kandepaelaga (et soovi korral kasvõi kaela riputada).

Nanoga tuleb kaasa ka väike USB pikendusjuhe, et ei peaks pidevalt arvuti taha küünitama, kui soovid vastuvõtjat ühendada või ära võtta. Kuivõrd Nano vastuvõtja eesmärk ongi arvuti külge jääda, siis oleks see väga vabalt võinud ka olemata olla, ning mina läpakainimesena enda oma ei kasutagi, kuid lauaarvuti puhul on see ilmselt üsna mugav.

Võitja: Nano. USB pikendusjuhe võib hiire enda puhul küll mõttetu olla, kuid seda saab ka muud moodi rakendada (nt. torgata sinna mälupulki).

Hind

Nano: €69.99 (ehk umbes 1100 krooni).
Arc: $39.95 (ehk umbes 460 krooni).

Tegu on MSRP ehk tootja poolt soovitatud jaehinnaga. Tegelikkuses võib mõlemad saada oluliselt odavamalt, kuid see ei muuda fakti, et Nano on rohkem kui kaks korda kallim.

Võitja: Arc. Eriti praegustes majandusoludes, kus tuhat krooni hiire peale kulutada tundub liigne luksus.

Kui nüüd punktid kokku lugeda, tuleb võitjaks tunnistada Logitech VX Nano. Microsoft on Arc Mouse-i näol toonud turule väga innovatiivse disainiga toote, kuid ainsa lisanupu ebamugav asukoht on väga terav puudus. Samuti teeb Nano konkurendile ära näiteks pisema vastuvõtja ning kulumiskindlamate materjalidega.

Ma isiklikult jätkan Nano kasutamist, jättes Arci varuhiireks. Nanot võib vabalt ka teistele soovitada, kes kergemat sorti hiirt otsivad. Hind on küll kallivõitu, kuid see-eest saab väga võimeka ja vastupidava närilise. Arc seevastu oma harjumatu ehitusega nõuab ilmselt rohkem harjumist ning ei pruugi kõigile kohe meeldida, kuid võimalusel võiks seda siiski proovida - võib positiivselt üllatuda.

Peace out.

Kui kõrge torni suudad sina ehitada tatipallidest?

Minu torn on 20,86 m kõrge:


Tee järgi.

World of Goo

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas umbes nädal aega tagasi otsustas mu eelmine sülesõber pildi lõplikult tasku panna. Nimelt hakkas ta selle aasta alguse poole aeg-ajalt spontaanselt restarte tegema. HP foorumites tuhnides leidsin, et ka paljudel teistel sama mudeli omanikel esineb sarnaseid probleeme, põhjuseks tõenäoliselt jahutussüsteemi kehv disain, mis lubab protsessoril üle kuumeneda. Nüüd veidi aega tagasi lasi HP välja BIOS-i uuenduse, mis pidi vähemalt osaliselt seda probleemi leevendama. Otsustasin ka siis proovida, kuid uuenduse käigus tegi masin jälle restardi, ning peale seda enam pilti ette ei võtnud. Lühidalt on ta hetkel täiesti kasutu, kuna katkise BIOS-ita ei lähe ta käima, ning parandamiseks oleks vaja BIOS-i kiip ümber programmeerida, milleks mul puuduvad hetkel nii teadmised kui vahendid.

Igatahes, kuna arvuti on mul igapäevane töövahend ning ilma selleta ei saa, ei jäänud muud üle kui uus hankida. Ajutise lahendusena sain küll Kai arvutit kasutada (kõik töövahendid on mul välisel kõvakettal virtuaalmasinas, mistõttu saaks tegelikult tööd teha praktiliselt igas arvutis, kus on olemas MS Virtual PC).

Igatahes, pärast kõigi Tartus esindatud sülearvuteid müüvate poodide läbi kammimist sai välja valitud Lenovo ThinkPad SL400. Erinevatel põhjustel said kõrvale jäetud üks Microlinki masin ning kaks vist hetkel populaarseimat mudelit - Dell Studio 15 ja HP Pavilion dv5.

Näitajatest

Protsessor: Intel Core 2 Duo T5670 (1.8GHz, 2MB L2 cache)
RAM: 4GB DDR2 667MHz
Ekraan: 14.1" WXGA (1280x800)
Kõvaketas: 320GB 5400rpm
Videokaart: nVidia GeForce 9300M GS (256MB GDDR3)
OS: Windows Vista Home Premium 32-bit
Lisaks Bluetooth, sõrmejäljelugeja, webcam, 4xUSB, Firewire, HDMI, DVD-kirjutaja, kuulus punane "kliitor" keset klaviatuuri (ametliku nimega TrackPoint), jne.

Head

Esimese asjana klaviatuur, mille kvaliteedi poolest ThinkPad-id on pea legendaarsed. Korralik klaviatuur oli üks põhilisi kriteeriume, kuna ma kasutan seda vähemalt 5-6 tundi päevas, ning antud mudel näitab, et reputatsioon on põhjusega välja teenitud. Klahvid on suured ja mugavad ning trükkimine läheb kui linnutiivul. Kui pisiasjade kallal norida, siis klaviatuur ei ole päris sama hea, kui HP äriklassi masinatel. Mu 6715b-l on klahvid veidi madalamad ja konkreetsema käiguga, mistõttu ThinkPad-il trükkides on vaja veidi rohkem jõudu. Alguses kippusin mõndasid klahve liiga vähe vajutama, kuid nüüd hakkan sellega vaikselt harjuma. Samuti on osad klahvid harjumatus kohas (näiteks Fn ja Ctrl on ära vahetatud, ning Page Up ja Page Down on nooleklahvide juures, nii et on väga lihtne neile kogemata pihta minna). Samas on ThinkPad-il olemas kolmnurksulgude ( < ja > ) klahv, mis mulle kui programmeerimisega tegelevale inimesele on äärmiselt oluline.
Klaviatuuri juures võiks veel mainida, et arvutil on põhja all väike ava, mille kaudu klaviatuurile kallatud vedelik ilusti ära voolab, selmet klaviatuur üle ujutada ja arvuti sisse nõrguda. Pole veel olnud juhust seda katsetada, kuid hea on teada, et ka selliste pisiasjade peale on mõeldud.

Touchpad on väga hea tunnetusega. Näiteks HP Pavilionide puhul häiris mind väga, et touchpad (nagu ka pea kogu ülejäänud korpus) oli kole läikiva ja kleepuva viimistlusega, mistõttu vähegi higisema sõrmega oli võimatu seda normaalselt kasutada.

Nagu eespool mainitud, on SL400-l lisaks touchpad-ile ka klassikaline TrackPoint, ehk kliitor. Kes seda pikemalt kasutanud on, räägivad, et see on oluliselt mugavam kui touchpad. Minu seni piiratud kogemus näitab, et touchpad on täpsem, kuid trackpoint on kiirem ja mugavam, eriti kuna ei pea kätt klaviatuuri kohalt ära liigutama. Igatahes üritan mõlemat võrdselt kasutada, et siis endale mugavam variant leida.

Välimus on meeldivalt lakooniline, nagu äriklassi masinatel ikka. Mulle ei meeldi arvutid, mis on nii blingi täis topitud ja läikima löödud, kui vähegi võimalik. Ka kleepsusid on ainult kolm (Windows Vista, Intel Cetrino ja nVidia logod), ning need on üsna pisikesed.

Korpus on hea tugev ning erinevalt enamikest muudest proovitud arvutitest ei nagise ja paindu see igalt poolt, kui vähegi survet avaldada. Samuti avaneb ekraan üles, mitte servaga korpuse taha (nagu nt. Apple'i läpakatel), mis võimaldab ekraani palju suurema nurga all avada.

Arvuti on ka üllatavalt vaikne, mis räägib efektiivsest jahutussüsteemist (väga oluline, pidades silmas mu eelmisele läpakale saatuslikuks saanud probleemi).

Graafikakaart kasutab eraldi videomälu (GDDR3), mitte ei jaga arvuti enda mälu nagu integreeritud kaardid. Esialgsed muljed paaris mängus, mida ma proovinud olen, on paljutõotavad. Kehv jõudlus mängudes on mind mu eelmiste läpakate juures omajagu häirinud.

Vead

Ekraan. See nimelt läigib. Ma eelistan matte ekraane, kuna neid on actually võimalik päikesevalguse käes kasutada. Läikiv ekraan muutub väljas põhimõtteliselt peegliks, isegi kui heledus maksimumi keerata. Selletõttu plaanin ehk kunagi tulevikus ekraani välja vahetada.
Lisaks ekraanile läigib ka kaas, mis juba peale vähem kui nädalast kasutamist näeb välja kui kriminalisti unistuste tööpõld.

Need kaks ongi ainsad suuremad vead. Lisaks on veel käputäis pisemaid, millest enamik tulevad sellest, et SL-seeria on mõnes mõttes kompromiss äri- ning kodukasutaja vajaduste vahel. Nimelt on puudu TPM turvakiip, arvutit ei saa ühendada dokiga, ei saa lisada välist lisaakut, puuduvad ekraani kinnitusklambrid (ekraan püsib kinni ainult hingede jõul).
Protsessor ei toeta Intel VT tehnoloogiat, mis lühidalt öeldes lubab virtuaalmasinatel suhelda otse arvuti protsessoriga. See on minu jaoks üsna oluline, et virtuaalmasinas normaalselt tööd teha. Mu eelmise läpaka AMD protsessor toetas seda (õigemini analoogset AMD-V tehnoloogiat), ning ThinkPad-il jooksevad virtuaalmasinad tuntavalt aeglasemalt. Seda silmas pidades on mul ka plaan kunagi tulevikus protsessor välja vahetada, näiteks T9300 vastu, mis lisaks Intel VT toele on ka uuema arhitektuuriga ning tänu sellele energiasäästlikum.
Veidi võiks norida ka mõõtmete kallal, mis 14.1-tollise läpaka kohta on veidi suured. Kõrgema klassi mudelid (nt. T400, mis on samuti 14.1" ekraaniga) on omajagu õhemad ja kergemad.

Ja see olekski enam-vähem kõik. Eks aeg näitab, kuidas see arvuti vastu peab. Minu jaoks on mitmes mõttes tegu platvormivahetusega (HP -> Lenovo, AMD -> Intel, ATI -> nVidia), ning kui see vastab mu ootustele, siis on ka järgmine arvuti ehk ThinkPad. Kui ei, siis lähen kas tagasi HP äriklassi peale, või proovin Delli Precision või Latitude masinaid.

Operatsioonisüsteemiks on hetkel, nagu mainitud, Windows Vista Home Premium (mitte Business, nagu äriklassi masinatel tavaliselt). Praegune plaan on kasutada Vistat, kuni tuleb välja Windows 7 Release Candidate, ning siis see installida. Ilmselt lähen siis ka 64-bitise variandi peale, et kogu olemasolevat mälu ära kasutada. Ma võiks küll juba praegu installida Windows 7 mingi hetkel kättesaadava versiooni, aga siis tuleks peale RC ilmumist uuesti tühjalt lehelt alustada, mida ma eriti ei viitsi. Pealegi annab ootamine mulle võimaluse seni Lenovo kaasapandud utiliite testida ja otsustada, millist neist mul tegelikult üldse vaja läheb.

Lisaks on plaanis installida teine hiljuti välja tulnud OS - Ubuntu 9.04. Ma nimelt üritan end iga aasta-paari tagant Linuxi-maailmas toimuvaga kurssi viia ning vaadata, kas nad hakkavad desktopil Windowsile järgi jõudma või ei. Lisaks saab Ubuntut kasutada hädaolukorras, kui Windows mingil põhjusel ei käivitu.

Tegelikult on mu pea tänu sellele intensiivsele arvutiotsimisele ja sellega kaasnenud uurimistööle veel täis erinevaid arvutiteemalisi mõtteid, millest mõned panen ehk tulevikus ka siia kirja. Seniks aga, peace out.

Läbipaistev ekraan!



Amazing!

Eelmisel reedel sain ta kätte, ja viimased nädal aega olen veetnud vajalikku tarkvara installides, dokumente ja muud kraami ümber tõstes ja muidu asju oma käe järgi seades. Aga igatahes, kõigepealt numbritest.

HP 6715b
Protsessor: AMD Turion X2 TL-60 2GHz 2x512k L2
RAM: 2GB DDR2 667MHz
Ekraan: 15,4" WSXGA+ 1680x1050
Kõvaketas: 160GB 5400rpm
Videokaart: ATI Radeon X1250
OS: Windows Vista Business 32-bit
Pluss muidugi Bluetooth, WiFi, DVD-kirjutaja (LightScribe toega), 4xUSB, Firewire, Cardbus, TPM 1.2 turvamoodul, sõrmejäljelugeja jne.

Siis muljetest.

Välimus on meeldivalt lakooniline ja tumehall, nagu äriklassi masinale kohane. Mingit blingi ei ole.

Lahti tehes on arvuti alguses harjumatult suur. Eelmine sülesõber oli 15" ekraaniga (HP NX6125) ning nii ekraan kui klaviatuur ulatusid korpuse äärteni, mistõttu arvuti jättis üsna kompaktse mulje. Uuel on aga ekraani, klaviatuuri ja touchpadi ümber rohkem tühja ruumi, mistõttu ta tundub suurem. Tegelikult on ta mõõtudelt sama, ainult paar sentimeetrit laiem.



Üks lahe uuendus on klaviatuuri kohal olev kiirnuppude paneel, kus nupud on asendatud lihtsalt puutetundlike kohtadega paneelil. Väga šikk. Tore on ka see, et kõik USB pordid asuvad arvuti külgedel. Nii jäävad nad kõik kättesaadavaks, kui ma dokkeseadet kasutan.



Egas midagi, lülitame sisse. Jupp aega läheb mööda, ja siis teavitatakse mind, et arvuti tegeleb mingi HP tarkvara installimisega. Okei, tegelegu pealegi. Ehkki võiks ju ka öelda mulle, et mida ta täpselt installib... veidi aja pärast käivitub Vista ja tahab teada minu eelistusi kasutatava keele, ajavööndi ja taustapildi osas. Peale seda käivitub jällegi HP tarkvara paigaldus. Ja seejärel hakatakse arvutile mingit taastusketast (restore partition) looma. See võtab vaikselt siunama küll. Ma kasutan välist kõvaketast ja eraldi tarkvara varukoopiate tegemiseks, mul pole vaja, et arvuti enda kettast tont-teab-mitu gigabaiti selle alla maetaks. Ma saan aru küll, et paljudele võib-olla on see vajalik, aga võiks siis vähemalt küsida, et kas ma tahan.

Tund aega peale esimest käivitamist saab kogu HP tarkvara paigaldatud ning ma näen esmakordselt (sellel arvutil muidugi) Vista desktopi. Jaa, ilus on, pole midagi öelda. Poolläbipaistvad aknad (Aero Glass), imekenad ikoonid ja kõrge resolutsiooniga laiekraan annavad silmarõõmu rohkem kui kopika eest. Graafikakaart näikse ka Flip3D-ga vabalt hakkama saavat.



Vista ise hindab mu arvutit ka üsna heaks. Nagu arvata, on pudelikaelaks graafikakaart, mistap saabki 3D graafika kõige madalama hinde.



Üldiselt on Vista seadistamine ja kasutamine seni võrdlemisi probleemidevabalt sujunud. Alguses tuli UAC küll mõneks ajaks kinni keerata (kuni enamus programme said paigaldatud ja Windowsi seaded muudetud), hiljem pole see enam seganud. Paarile programmile (nt. ExpressPCB) tuli uued, Vistaga kohalduvad versioonid tõmmata, ning Alcohol 120% kutsus esile koguni sinise surmaekraani. Sellele ma aga uut versiooni ei vaevunud hankima, vaid vahetasin ta hoopis Daemon Tools-i vastu välja. Siit ka õppetund mulle. Kuna ma hoian programmide installikad alati alles, paigaldasin ma samad versioonid, mis teises arvutis WinXP all töötasid ning Vistaga ühilduvust ei vaevunud kontrollimagi. Teinekord tean, et seda tasub ikka teha.

Rohkem mingeid ebameeldivusi ei olnudki. Nüüd siis Vistast endast. Start-menüüst programmide käivitamine on imelihtne, tänu otsingukastile. Trüki programmi paar esimest tähte sisse, ja juba näed tulemusi. Enamasti on soovitud programm ka esimene pakutav variant. Natuke kauem oodates pakutakse ka faile, külastatud veebilehti ja muud.



Sellegipoolest ma jätkan oma Start-menüüs leiduvate programmide loogilistesse gruppidesse organiseerimist, nagu ka XP all. Pedantlus, mis teha.

Ka mujal on dokumentide otsimine meeldivalt kiire. Kui ma viitsiks failidele sedeleid (tags) lisada, teeks see otsimise ilmselt veel kiiremaks, aga kuna ma kandsin vanast arvutist paarikümne gigabaidi jagu faile üle, oleks see ilmselt nädalapikkune ettevõtmine. Uutele dokumentidele üritan seda infot küll jõudumööda lisada.

Ikoone saab venitada kuni 256x256 resolutsioonini. Arvutimonitoril on see muidugi üsna kasutu, aga näiteks projektori või telekaga ühendades võib kasuks tulla, kuna neid vaadatakse niikuinii kaugemalt.



Siinkohal peaks märkima, et kogu selle silmakompu kõrval paistab seda teravamalt välja, kui mõni programm kasutab XP või, hoidku selle eest, Win9x aegseid ikoone, nuppe, menüüsid või muid kasutajaliidese elemente. Näiteks Eesti enda DigiDoc klientprogramm.



No riivab ju silma.

Siis on Vistas üks hästi asjalik vidin nimega Reliability and Performance Monitor, mis näitab muuhulgas arvuti stabiilsust ja töökindlust. Kümnepalliskaalas antav indeks baseerub põhiliselt erinevatel arvuti töö käigus esinevatel tõrgetel - ebaõnnestunud tarkvara paigaldused, programmide hangumised, Windowsi enda ja riistvara tõrked ja nii edasi. Nagu näha, pole mu arvuti seisukord just kiita - skoor on hetkel natuke üle viie.



Tegelikult on asi põhiliselt erinevates mitteühilduvates programmides ja draiverites, mida ma installida püüdsin ja mis skoori kähku alla viisid. Nähtavasti ei kiirusta Vista skoori kergitamisega, ehkki viimase paari päeva jooksul on arvuti täiesti stabiilne olnud. Anyroad, see utiliit saab ilmselt marjaks ära kuluma, kui miski tegelikult ka katki läheb.

Tegelikult on Vista veel pungil täis igasugu pisikesi lahedaid ja kasulikke uuendusi. Võrgutamine on oluliselt lihtsamaks muudetud - traadiga ja traadita võrkudel kasutaja jaoks vahet pole, haldad neid ikka samast kohast. Võrke saab ka märkida avalikeks või privaatseteks; esimest tüüpi võrkudes on keelatud failide jagamine ja muu taoline arvutite vaheline suhtlus. Väga kasulik, ei pea selliseid asju kogu aeg kinni keerama, kui rongis või kohvikus avalikku wifit kasutad.

Exploreri (mitte IE) aadressiribal navigeerimine on palju mugavam, tänu breadcrumb-süsteemile. Mobility Center, nagu nimigi ütleb, koondab endas kõiki selliseid tegevusi, mida sülearvuti omanikud seni pidid erinevate menüüde ja utiliitide vahel tegema.



Snipping Tool teeb screenshotide tegemise palju lihtsamaks, lastes kasutajal valida aktiivselt ekraanilt ala, mida jäädvustada. Windows Update uuendused paigaldatakse tihti nii, et arvuti taaskäivitamine polegi vajalik (väga teretulnud muudatus). Abiinfo on palju põhjalikum ja sellest on tegelikult abi ka. Erinevate failitüüpidega seotud programmide (Default Programs) määramine on väga lihtne, nagu ka seadistamine, mida teha erineva sisuga plaatide, mälupulkade või muude andmekandjate sisestamisel (AutoPlay). My Computer vaates näeb kohe ära, kui palju on ketastel vaba ruumi. Exploreri vaikimisi peidetud menüüdest ma pole seni puudust tundnud.

Mõned pisinurinad ka. Ära on kaotatud failitüüpide ikoonide ja kontekstimenüü muutmine. Kõnetuvastus ei saa eriti hästi aru puise eesti aktsendiga inglise keelest (Kai võib seda kinnitada). Kerge briti või lõunaosariikide aktsent läheb palju paremini läbi. Problem Reports and Solutions on küll väga kasulik vidin (erinevalt ta eelkäijast WinXP-s), aga kohati on ta siiski korralikult läbi mõtlemata. Näiteks palutakse mul ühe probleemi kohta lisainfot saata, aga mitte kusagil ei näe ma infot selle kohta, mis probleemiga tegu on (misiganes ka juhtus, juhtus see ilmselt mitu päeva tagasi).







Heameelega aitaks Microsofti, aga ei saa, kui ei tea, millest jutt käib.

Üldiselt aga on Vista osutunud vägagi kasutatavaks ja töökindlaks operatsioonisüsteemiks, vaatamata internetis levivatele õudusjuttudele. Mina olen igal juhul rahul.

Head ööd nüüd.

Kõik algas hommikul kell 9, kui ülakorruse naabrid otsustasid, et nüüd on hea ja paslik aeg hakata täiest jõust puurima ja haamerdama. Ja seda täpselt minu pea kohal. Mõistagi ei tulnud magamisest enam midagi välja.

Jamad jätkusid tööl, kuhu ma lõpuks üle pika aja jõudsin. Enne seda oli olnud neli nädalat puhkust, nädal lisapuhkust ning ligi poolteist nädalat haiguslehte. Ning täna siis, pakatades töötahtest ja motivatsioonist, jõuan tööle ning näen arvutiekraanil kurjakuulutavat teadet "RAM R/W Test Failed". Paar restarti lootuses, et asi laheneb iseenesest, ning sean sammud firma IT-pealiku juurde. Too vahetab arvutis mälu ära ning esialgu tundub asi olevat lahendatud. Seda umbes senikauaks, kuni ma jõuan sisse logida. Siis paneb masin jälle pildi tasku ning peale restarti teatab rõõmsalt, et "CPU was restarted due to a thermal event (overheating)". Proovin uuesti, ning termiline sündmus leiab taaskord aset. Egas midagi, kutsume jälle IT-pealiku kohale, kes lahendab asja uue ventilaatori paigaldamisega. Ja kui ma ütlen "lahendab", siis ma tegelikult mõtlen "ei lahenda", sest tegelikult pole sellest tolku midagi - termiline sündmus jätkub jonnakalt. IT-pealik sügab natuke kukalt ja siis võtab arvuti juppideks. Tund aega hiljem saan sootuks uue masina, kuna vana emaplaat oli nähtavasti õhtul.

Uus masin tähendab seda, et ma saan veeta paar järgmist päeva kõiki programme uuesti installides. "Paar päeva" tundub liiga ekstreemne? Noh, praegu läks mul umbes tund aega, et leida töötav Java versioon. Ning peale seda tuleb hakata jamama Oracle installeriga, mis on täielik košmaar. Ja siis tuleb kuidagi vanalt kettalt kõik andmed üle saada. Oeh...

Päev on veel noor. Eks näis, mis kaikaid õhtu jõuab mulle kodaratesse loopida.

Nii, ma kasutan juhust ja haaran need seitse inimest, kes mu bloogi loevad, ka potentsiaalse klientuuri hulka.

Igatahes, seoses uue sülearvuti hankimisega on mu vana arvuti müügis. Detailid siin:
http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=item.info&id=516223
Pakkumised oleks oodatud sealsamas oksjonil.