Hiljuti sain enda kasutusse ühe vana HP NC6000 sülearvuti (aitäh, Maali). Mis ma sellega tegin? Eks ikka seda, mida iga endast lugupidav isehakanud tehnoloogiafriik teeks - installisin Windows 7. Esiteks, et testida selle opsüsteemi jõudlust vanema raudvara peal, ning teiseks, et katsetada Windowsi Homegroup funktsionaalsust.

Esiteks numbritest:

Protsessor: Intel Pentium M 725 (1.6GHz, 1MB L2 cache)
RAM: 512MB DDR 333MHz
Ekraan: 14.1" SXGA+ (1400x1050)
Kõvaketas: 60GB 5400rpm
Videokaart: ATI Mobility Radeon 9600 (64MB DDR)
OS: Windows XP Professional
Lisaks Bluetooth, infrapunaliides, 2xUSB, touchpad ja trackpoint, 2xCardbus, DVD-lugeja, Multibay (mis võimaldab optilise seadme asendada nt. teise kõvaketta või lisaakuga), jne. Portide valikus figureerivad muuhulgas paralleel- ja jadaport, mis räägivad masina vanusest.

Rüperaal jõudis minuni veidi nirus seisukorras. Lisaks korpuse kulumisele ja igale poole tunginud mustusele oli ekraani parem ülemine nurk veidi põrutada saanud, nii et taustvalgustus paistab rohkem läbi. Pilt siiski sealt ära ei kao. Samuti on aku veidi jabur, nimelt raporteerib oma mahtuvuseks neli korda suurema numbri kui tegelikult, mille peale Windows ennustab 12-tunnist tööaega. I wish!

Paar etteruttavat pilti:

Igatahes, kruvisin korraks arvuti lahti ja puhastasin seest korralikult ära. Ekraani küürisin ka läikima, ning seejärel läks Windows 7 plaat sisse. Install võttis kokku umbes-täpselt 28 minutit. Kuna wifi-kaardi draiverit esialgu polnud, ei saanud installi ajal ka netiühendust ning päris mitme muu seadme draiverid jäid puudu. Torkasin võrgukaabli järgi ja tõmbasin käsitsi wifi-kaardi draiveri, misjärel said ka muud puuduvad automaatselt Windows Update'st alla laetud. Puudu jäid ainult TPM-kiibi ja SD-kaardilugeja draiverid. Neist viimase sain päev hiljem pärast pikka jahtimist kätte, esimene aga jäigi leidmata.

Igatahes, arvuti töötab üllatavalt normaalselt. Põhiliseks pudelikaelaks saab, nagu arvata võib, vahemälu. 512MB on küll Windowsi enda jaoks piisavalt, aga lihtsalt ei saa eriti palju programme korraga jooksutada, aeglaseks kisub. Kavatsen huvi pärast proovida, kas ReadyBoost koos 2GB SD kaardiga aitab, aga pikemas perspektiivis tuleb vist mälu juurde hankida.

Muus osas on sülesõbral jõudlust küll. Isegi graafikakaart, mis on praeguseks oma 6 aastat vana, saab vabalt hakkama nii Aero efektidega kui ka näiteks 720p video näitamisega. Tegelikult oli Mobility Radeon 9600 omal ajal üsna kõva sõna, näiteks oli tegu esimese sülearvutitele mõeldud graafikakaardiga, millel rauas DirectX 9 tugi.

Windowsi enda benchmark annab järgmised skoorid:

Kõige kehvem polegi. Üldiselt võiks kõigile, kel seisab mingi vanem raal kuskil ja kes tahaks XP asemel veidi moodsamat operatsioonisüsteemi proovida, soovitada Windows 7-t. Vista (väidetav) ressursinõudlikkus on minevik, Microsoft on tõega suutnud vist esimest korda ajaloos teha OS-i, mis on samade näitajatega riistvara peal kiirem kui eelkäija. Ainult mälu peaks vähemalt 1GB olema, kuid see ei tohiks eriline probleem olla - isegi 6-7 aasta vanused arvutid peaks vähemalt nii palju mälu tunnistama, ning DDR moodulid on võrdlemisi odavad ka, kuni paarsada krooni tükk.

Paari sõnaga ka HomeGroupi-ist. Tegu on uue featuuriga, mis (nagu nimigi vihjab) võimaldab kodukasutajatel mitme arvuti vahel faile jagada. Saab luua suletud, parooliga kaitstud "kodugrupi" ning soovi korral üsna täpselt määrata, milliseid kaustu ja faile millised kasutajad kätte võivad saada. Proovisin esimese asjana oma ThinkPad'is oleva muusikakogu välja jagada, ning sattusin kohe tõrvatilga otsa muidu meepotina tunduvas süsteemis - HomeGroup ei luba välja jagada tervet ketast, mul on aga muusikakogu eraldi partitsioonil. Ma saan seda küll jagada samal meetodil, mida me juba XP-s kasutasime (File and folder sharing), aga ainult HomeGroup'i abil saan ma näiteks Windows Media Playeris otse sirvida teises arvutis asuvat muusikakogu. Ainus moodus probleemist üle saamiseks tundub olevat nii, et terve partitsiooni asemel lisada muusika library'sse kõik kaustad ükshaaval.

Neil, kes hoiavad oma muusikat vaikimisi kohas (C:\Users\username\Music), seda probleemi muidugi ei teki. Lihtsalt mul on selline kiiks, mis sunnib mind hoidma oma muusikakollektsiooni (ehk siis, hoolega korrastatud ja organiseeritud faile) eraldi partitsioonil, ning vaikimisi Music kaustas on mul ainult suvalised ühekordseks kuulamiseks tõmmatud klipid.

Sellegipoolest on tegu üsna mugava võimalusega koduste arvutite vahel muusikat, filme ja muud silma-kõrvanuuma jagada. Ma mäletan veel üsna selgelt, kuidas sai vaeva nähtud, et kaks WinXP arvutit teineteist koduvõrgus näeksid, aga need ajad on nüüd vast lõplikult seljataga.

Lisaks on HomeGroup-i kaudu võimalik koduarvutis asuvatele failidele ka üle interneti juurde pääseda. Selleks on kõigepealt vaja oma Windowsi kasutajakonto siduda mingi online teenusepakkuja (nt. Windows Live, ehk maakeeli ilmselt igal teisel eestlasel olemas olev MSN) konto. Seejärel peaks olema võimalik nt. reisil olles oma sülearvutis avada Media Player ning otse sirvida ja kuulata koduses arvutis asuvat muusikakogu. Ma isiklikult pole seda katsetanud, aga teoorias on asi paljutõotav.

Selleks korraks kõik. Peace out!

Miks pagana pärast peavad kõik pakiveoga tegelevad asutused kuhugi karutagumikku kolima?

Kõigepealt Cargobus, mis kolis bussijaama kõrvalt kuhugi Tähe tänava lõppu Ropkasse. Ning nüüd ei tegele kesklinna postkontor enam pakiteenustega. Selle asemel on Eesti Postil uus kandekeskus Aardla ja Võru ristmikul (Cargole üsna lähedal), ning kogu pakkide saamine ja saatmine toimub nüüd nähtavasti seal. Millega kesklinna postkontor tegelema hakkab, ma ei tea.

Tulemus on see, et pakkide saa(t)mine ei ole enam ah-ma-olen-niikuinii-linnas-hüppan-postkontorist-ka-läbi stiilis liigutus, vaid omaette paaritunnine ettevõtmine. Nõme.

Ma olen viimase paari kuu jooksul kasutanud vaheldumisi kaht läpakahiirt - Logitech VX Nano ja Microsoft Arc™ Mouse -, ning mõtlesin, et kirjutan neist väikese ülevaate. Tegu on kergemat sorti juhtmevabade hiirtega, mis mõeldud eelkõige mobiilsele arvutikasutajale. Üritan kategooriate kaupa mõlema head ja vead kokku võtta, ning lõpuks ka ehk ühe neist võitjaks kuulutada.

Võistlejad, kohtadele:

Üldandmed

Nagu näha, on mõlemad hiired üsna tillukesed. Aga miks on Arcil kaks tulpa andmeid? Nimelt sellepärast, et seda annab pooleks murda ning sel moel üsna pisikeseks muuta. Lahti võttes on ta aga suurem ning kõhu alt tühi. Alguses edevana tunduv disain osutub peale põgusat kasutamist aga üllatavalt praktiliseks.

Võitja: Arc. Pisemat hiirt on mugavam kaasas kanda, suuremat aga mugavam kasutada. Tänu pooleksmurtavale ehitusele vastab Arc mõlemale kriteeriumile paremini kui konkurent, ehkki vahe pole just mäekõrgune. Lisaks on Arc kergem.

Ergonoomika

Mõlemad hiired on suhteliselt tagasihoidliku, kuid mugava disainiga ning sobivad nii parema- kui vasakukäelistele. Nanol on külgede peal madalad sõrmede jaoks mõeldud vaod, mis on kaetud mingi pehmemat sorti materjaliga. Tänu nendele püsib hiir kindlalt peos ja lippama ei pane. Samas on Nano mõõtmed sellised, et suuremat sorti kätt sinna peale ei toeta, kuna sõrmed kipuvad siis hiireklahvidest üle ulatuma. Mina näiteks toetan randme hiire taha lauale, ning hiirt hoian ainult sõrmeotstega.

Arc seevastu on lahtimurtuna piisavalt suur, et terve peopesa sinna peale toetada. Samas on veidi ebaselge, mida teha neljanda ja viienda sõrmega (nimeta Mats ja väike Ats?) - üsna loogiline tundub olevat painutada nad hiire kõhu alla, kus nad võivad aga laua vastu hõõrdudes liikumist segada. Küljed on Arcil õrnalt sissepoole kaldu, mistõttu haare pole päris nii hea, kui Nanol.

Võitja: viik. Suuremate kämmaldega kasutajatele sobib Arc ilmselt paremini, kuid samas on ka Nanoga võimalik väga ruttu ära harjuda. Ei julge siin üht kindlalt teisest ette seada.

Nupud

Nanol on kokku kuus nuppu, neist viis on programmeeritavad. Lisaks tavalistele hiireklahvidele on rullik, vasaku hiireklahvi kõrval edasi-tagasi nupud ning rulliku taga otsingunupp. Rullik võimaldab kerida nii vertikaalis kui horisontaalis (paremale-vasakule nõksutades), kuid üllataval kombel puudub middle-click võimalus. Selle asemel vahetab rullikule vajutamine kahe erineva kerimisrežiimi vahel. Esimene neist on tavaline astmekaupa kerimine, nagu hiirtel ikka, kuid teine laseb rullikul täiesti vabalt pöörelda, mida too teeb inertsist kuni kümmekond sekundit. Isegi mitmesajaleheküljelised dokumendid lendavad nii kui linnutiivul. Ning õnneks on olemas võimalus middle-click otsingunupu alla programmeerida.

Arcil on ainult neli nuppu - tavalised hiireklahvid, rullik (mis kerib ainult vertikaalsuunas) ning üks lisanupp (vaikimisi back). Kahjuks asub see viimane väga ebamugavas kohas, täpselt pöidlaotsa ees, nii et kasutamiseks tuleb kogu peopesa ettepoole liigutada ning pöial välja sirutada. Selles asendis aga liigub hiir, mis muidu istub väga ilusti peopesas, viltu randme alla, ning lõpptulemusena jääb see nupp lihtsalt kasutult seisma. Nanol seevastu on edasi-tagasi nupud ilusti nimetissõrme all.

Võitja: Nano. Middle-clicki puudumine on küll veidi harjumatu, kuid sellest saab mööda hiilida. Programmeeritavaid lisanuppe on just parasjagu (vähemalt minu jaoks), ning erinevalt Arcist on kõik nupud kättesaadavad ilma tervet kätt liigutamata.

Vastuvõtja

See on Nano leivanumber. Nimelt on ta vastuvõtja tõesti oma nime - Nano Receiver - väärt, olles vähem kui 2 cm pikk (enamik mälupulki jäävad 6-7 cm kanti). Sellest vastuvõtja ise on tegelikult tühine 6 mm, ülejäänud on USB pistik. Tõepoolest märkimisväärne saavutus, peab mainima. Idee on siis selles, et sellise vastuvõtja võib konstantselt arvuti külge jätta ning ei pea muretsema, et see kuskile vastu minnes ära murdub (või, mis veel hullem, USB pesa ning emaplaati kahjustab). Tegelikkuses see päris nii lihtne ei ole, enamikel läpakatel jääb siiski lisaks vastuvõtjale endale ka paar millimeetrit USB pistikut välja paistma, mistõttu väga muretult sellega ringi vehkida ei tasu. Samas minu ThinkPad SL400-l on külgmised pordid veidi süvistatud, tänu millele sobib Nano vastuvõtja sinna kui müslitera hambaauku.

Ka hiirel endal on vastuvõtja jaoks spetsiaalne kambrike, kus seda hoida. Ligipääsemiseks tuleb põhja all olev kaas ära võtta, seejärel saab vastuvõtja panipaika poetada, või suure punase nupu abil välja lükata.

Ka Arci vastuvõtja on üsna pisike, ehkki Nano oma kõrval tundub ta üsna tüse. Seda juba naljalt sülearvuti külge ei unusta. Samas on Microsoft mõnevõrra elegantsemalt lahendanud vastuvõtja hoiustamise. Kuivõrd Arcil on kõhualune tühi ja kuskil eraldi panipaiga jaoks ruumi pole, siis kinnitub vastuvõtja hiire kõhu alla lihtsalt magnetiga. Ja niisama lihtne see ongi - ei mingeid nuppe, mida torkida. Lihtsalt voldid hiire lahti, võtad vastuvõtja kõhu alt ja torkad arvuti külge. Pärast kinnitad selle hiire külge tagasi, murrad hiire kokku ja valmis. Kogu protsess võtab vaid mõne sekundi.

Testisin ka vastuvõtjate tööraadiust. Mitte küll väga teaduslikult, aga leidsin, et mõlemad töötavad võrdselt hästi kuni 7-8 meetrini, ning siis kustuvad sama kiiresti.

Võitja: Nano. Arcil on vastuvõtja hoiustamine küll paremini lahendatud, kuid Nano vastuvõtja on nii tilluke, et seda polegi eriti tihti vaja arvuti küljest ära võtta.

Sensor

Siin polegi suurt midagi rääkida. Mõlemad hiiret kasutavad laserit, ning ma pole seni leidnud pinda, kus ükskõik kumb oleks hätta jäänud (kui ehk mingid eriti läikivad-peegelduvad pinnad välja arvata). Ka kergemat sorti mängimisega saavad mõlemad vabalt hakkama, sensor on piisavalt täpne.

Võitja: viik.

Tarkvara

Mõlemale hiirele on saada lisaprogramm - Microsoftil IntelliPoint ning Logitechil SetPoint -, mis võimaldab osade nuppude funktsiooni muuta, ning koguni erinevate programmide jaoks erinevaid funktsioone valida. Ehkki mõlemad hiired töötavad vabalt ka Windowsi vaikimisi draiveritega, tasub need programmid siiski installida.

Nagu mainitud, pakub SetPoint võimalust enamike nuppude funktsiooni oma suva järgi muuta, soovi korral ka iga programmi jaoks eraldi. Näiteks otsingunupu saab sättida aktiveerima Windowsi Flip 3D funktsiooni, avama brauseris otsingumootorit või käivitama suvalist klahvikombinatsiooni (nt. Ctrl+F). Erinevaid toetatud funktsioone on tegelikult tohutu hunnik ning nende enda käe järgi kohendamiseks võib päris kaua aega kuluda. Mina näiteks olen Internet Exploreris horisontaalsuunas kerimise asendanud tabide vahel liikumisega (paremale = Ctr+Tab ehk järgmine tab, vasakule = Ctrl+Shift+Tab ehk eelmine tab), otsingunupu alla aga panin klahvikombinatsiooni Ctrl+E, mis aktiveerib IE otsinguvälja. Samas Paint.NET-is sättisin ma horisontaalse kerimise asemele zuumimise ning otsingunupu alla panin zuumiastme taastamise 100% peale. Väga mugav tegelikult, ning teeb paljudes programmides töötamise kõvasti lihtsamaks ja intuitiivsemaks.

Lisaks nuppude programmeerimisele oskab SetPoint näidata, kui palju patareides veel vurtsu järel on ning sind nädal-paar ette hoiatada, kui nad tühjaks hakkavad saama. Veel saab programmipõhiselt seadistada kerimise kiirust ning määrata, et mängudes teatud funktsioonid välja lülitada (et sa keset mängu näiteks kogemata Flip 3D-d ei aktiveeriks).

IntelliPoint pakub samuti võimalust hiireklahvide funktsioone muuta. Erinevalt Logitechist saab ära muuta ka tavaliste hiireklahvide funktsioonid, nt. vasaku klahvi alla Copy ning parema alla Paste. Kui mõistlik see nüüd on, ma ei tea, aga vähemalt võimalus on olemas. Erinevaid funktsioone tundub ka rohkem olevat, kui Logitechil - näiteks on lisaks klahvikombinatsioonidele võimalik salvestada ja nuppude alla määrata vägagi detailseid ja keerulisi makrosid.

Samuti integreerub IntelliPoint paremini Windowsi sisseehitatud hiire seadete paneeliga, mitte ei kasuta eraldi programmi nagu SetPoint.

Võitja: viik. Jälle pole ühel võistlejal teise ees selget eelist.

Patareid

Mõlemad hiired kasutavad 2x AAA patareisid, millest jätkub väga pikaks ajaks (ma vahetan Nanol patareisid vast kord kolme-nelja kuu tagant, ning Arcil pole veel pidanud seda tegemagi). Mõlemad hiired oskavad ka energiat säästa, kui neid mõnda aega ei kasutata. Nano lülitab ennast automaatselt välja, kui vastuvõtja hiire sisse torgata, ning hakkab jälle tööle, kui see välja võtta. Õnneks on Logitech lisanud ka eraldi sisse-välja nupu (taaskord viide sellele, et vastuvõtjat ei peagi tegelikult arvuti küljest eemaldama). Arc oskab ennast välja lülitada siis, kui ta pooleks kokku murda, kuid eraldi sisse-välja nuppu tal pole.

Mõlemal hiirel on ka tuluke, mis hakkab punaselt helendama, kui patareid otsakorral on.

Võitja: napilt vast Nano, tänu eraldi on-off nupule. Samas Arci pooleks murda pole ka just raske.

Konstruktsioon

Nano tundub käe all tugev ja soliidne, kuskilt midagi ei loksu. Kerimisrullik on mõnusalt raske ning metallist äärtega, mis näeb päris stiilne välja. Igasugusele mustusele ja kriimustustele on ta ka päris kenasti vastu pidanud.

Arc näeb samuti soliidne välja, kuid vasakpoolne hiirenupp on juba võrdlemisi lühikese ajaga veidi läikima kulunud. Samuti on kerimisrullik plastikust ja jätab üsna odava mulje. Muus osas pole aga midagi halba öelda. Ma võtsin Arci ka lahti, et vaadata, kuidas tal see hing ehitatud on - täitsa korralik, metallist. Ei maksa karta, et see juba veidi aja pärast logisema hakkab ja hiir enam kinni ei püsi.

Võitja: Nano. Tundub teine lihtsalt veidi kulumiskindlam.

Aksessuaarid

Ega hiirte puhul mingist lisavarustusest väga rääkida ei saagi. Mainiks lihtsalt, et mõlema hiirega tuli kaasa kotikene, kuhu selle reisi ajaks saab panna. Logitechil on see mingist sünteetilisest materjalist ja lukuga, Microsoftil tekstiilist ja kandepaelaga (et soovi korral kasvõi kaela riputada).

Nanoga tuleb kaasa ka väike USB pikendusjuhe, et ei peaks pidevalt arvuti taha küünitama, kui soovid vastuvõtjat ühendada või ära võtta. Kuivõrd Nano vastuvõtja eesmärk ongi arvuti külge jääda, siis oleks see väga vabalt võinud ka olemata olla, ning mina läpakainimesena enda oma ei kasutagi, kuid lauaarvuti puhul on see ilmselt üsna mugav.

Võitja: Nano. USB pikendusjuhe võib hiire enda puhul küll mõttetu olla, kuid seda saab ka muud moodi rakendada (nt. torgata sinna mälupulki).

Hind

Nano: €69.99 (ehk umbes 1100 krooni).
Arc: $39.95 (ehk umbes 460 krooni).

Tegu on MSRP ehk tootja poolt soovitatud jaehinnaga. Tegelikkuses võib mõlemad saada oluliselt odavamalt, kuid see ei muuda fakti, et Nano on rohkem kui kaks korda kallim.

Võitja: Arc. Eriti praegustes majandusoludes, kus tuhat krooni hiire peale kulutada tundub liigne luksus.

Kui nüüd punktid kokku lugeda, tuleb võitjaks tunnistada Logitech VX Nano. Microsoft on Arc Mouse-i näol toonud turule väga innovatiivse disainiga toote, kuid ainsa lisanupu ebamugav asukoht on väga terav puudus. Samuti teeb Nano konkurendile ära näiteks pisema vastuvõtja ning kulumiskindlamate materjalidega.

Ma isiklikult jätkan Nano kasutamist, jättes Arci varuhiireks. Nanot võib vabalt ka teistele soovitada, kes kergemat sorti hiirt otsivad. Hind on küll kallivõitu, kuid see-eest saab väga võimeka ja vastupidava närilise. Arc seevastu oma harjumatu ehitusega nõuab ilmselt rohkem harjumist ning ei pruugi kõigile kohe meeldida, kuid võimalusel võiks seda siiski proovida - võib positiivselt üllatuda.

Peace out.

Vaatasin ka eile Eurovisiooni. Võistlus iseenesest jättis täiesti külmaks, kuna jätkuvalt on 99% lugudest lääge europopp. Aga see-eest sai katsetatud erinevaid variante telepildi kättesaamiseks, motiveerituna teleka enda puudumisest:

1. Elioni telepulk + võimendusega toaantenn + ETV HD testkanal. Aeg-ajalt sai paariks sekundiks sujuva pildi, aga üldiselt oli levi liiga kehv, et HD-resolutsiooniga pilti läbi suruda.
2. Sama, aga "tavaline" ETV kanal. Enam-vähem normaalne pilt, aga rongi mööda sõites kippus hakkima.
3. ETV kodulehelt striim. Üsna võimatu vaadata, ilmselt liiga palju vaatajaid, mis netijuhtmed umbe tõmbas. Paar korda sai proovitud, kuid pilti ette ei saanudki.
4. ETV kodulehelt Raadio 2 striim (ETV pilt + R2 heli). Pilt oli kõige sujuvam, ehkki kvaliteedilt jäi üle õhu saadud telesignaalile alla. Samas Juure ja Kivirähki möla viskas üsna ruttu üle. Paar kommentaari olid naljakad, aga enamik jutust tundus tiirlevat selle ümber, kuidas Eestisse võimalikult palju purjus inimesi saada.
5. Eurovision.tv lehelt striim. Vajas mingit eraldi pluginat ja fullscreenis tööle ei hakanudki, aga see-eest ei hakkinud ei pilt ega heli kordagi. Hinnete jagamise tsirkust saigi niimoodi vaadatud.

Üldiselt kõik rohkem või vähem jebimist vajavad variandid, mis täit elamust (niivõrd kui Eurovisiooni puhul mingist elamusest rääkida saab) ei paku. Peab ikka teleka hankima ja digiTV võimaluse ära kasutama.